Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.