Õhupallid öötaevas

„Happy birthday“ ‒ selliselt kõlas nii USA välisministri Hillary Clintoni kui ka Iiri lauljatari Sinéad O´Connori tervitus Eestile. Kui nii võtta, siis peeti laupäeval taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul tõesti suurt sünnipäevapidu. Toimus tasuta kontsert („Vabaduse laul“), kus esinesid mitmesugused muusikud, peeti kõnesid ja anti edasi videotervitusi ning kõige lõpus oli ilutulestik. Järgmisel päeval tähistati „Islandi päeva“.

Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 ei tulnud nagu pauk selgest taevast ‒ ja ometi ei saanud selles ka lõpuni päris kindel olla. Nõukogude Liidu autoriteet hakkas murenema 1980. aastate keskpaigast, samal ajal kogusid jõudu rahvuslikud ja reformiliikumised. Suursündmusi nagu 1989. aasta 23. augustil toimunud Balti kett ja poliitilisi teetähiseid nagu 1988. aastal vastu võetud ühepoolne suveräänsusdeklaratsioon või rahvushümni kasutuselevõtt tuli riburadamisi ning need kõik lõid eeldused selleks, et astuda 20. augustil 1991 Moskva putšikatse tuules viimane samm.

Samal ajal kui poliitikud nõu pidasid, kuidas Moskva sündmustele reageerida, kogunesid inimesed Tallinnas Toompea lossi ette ja teletorni juurde. Polnud teada, kas sõjavägi asub Moskva putšistide poolele või mitte ning rahvas tahtis – kui asi läheb tõsiseks ‒ sõduritele vastu astuda. Sõjavägi relvi siiski ei haaranud ning hilisõhtul kell 23.02 kuulutasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongress Eesti taas iseseisvaks. Kahe päeva pärast tunnustas Island esimese Lääne-Euroopa riigina ametlikult Eesti vabariiki.

Hetk enne 20 aasta taguse maagilise kellaja kukkumist lugesid laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesed üheskoos järelejäänud sekundeid. Seejärel lasid nad lendu õhupallid, mille olid saanud lauluväljakule sisenedes. Tuhanded valged kerad tõusid üles öötaeva poole.

Kas iga õhupall kandis pilvede poole ka mõne soovi? See, mida eestlased 1980. aastate lõpus igatsesid ja mille nimel võitlesid, on ühemõtteliselt selge. Inimesed tolleaegsetel videotel meenutavad mulle pilte 1980. aastate Lääne-Saksamaa rahudemonstratsioonidest: südamlikud jalgpallurisoenguga mehed, värviliste nailonjakkidega naised, nende hulgas vanemad inimesed, näod vagusid täis. Kui mõtlen Saksamaa peale, tundub mulle, justnagu oleks see kõik olnud sada aastat tagasi, kuid ajahüpe, mille on viimase kahekümne aastaga teinud läbi Eesti, on võrratult vägevam. Mida soovivad aga inimesed, kes end toona vabaks laulsid, täna? Või oli suurem osa laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesi soovidetagi õnnelik?
Kui vaatan neid inimesi, ise muheledes, nähes neljakümneaastaseid mehi häbenemata sinimustvalgeid heegeldatud mütsikesi kandmas, tundub mulle, otsekui tunneksid eestlased oma rahvusele mõeldes siirast õnne.