Jätkatud

Kirjutasin nüüdsama edasi eilset postitust, sest mul tuli pähe veel paar mõtet Tallinna ja mere vaheliste seoste kohta. Kui see siin oleks minu päevik (lehekülgedega, mida lehitseda), siis saaksin kirjutatut jätkata ka ülevalt alla. Ja nii ma täna tegingi.

Järg loole „Ahoi!“ (ja tegelikult mitte ainult sellele)

See pilt on tehtud Linnahalli juures. Kas Tallinn on nüüdseks mereäärne linn? Mul, nagu paljudel selle linna külalistel, oli esialgu pisut raske merd üles leida. Pidin seda kõigepealt otsima. Nii mõnigi arvab, et Tallinn alles peab uuesti mereäärseks linnaks saama. Nii on ka Tallinn 2011 seadnud eesmärgiks tuua inimesed mere äärde tagasi, sest – nagu sihtasutus selgitab – tõkestas nõukogude võim juurdepääsu merele.

Kui ma seda pilti silmitsen ja mõtlen, mismoodi inimesed Krusensternile järele vaatasid, siis tundub mulle, et unistus merest on igivana. Kas see pole ehk tugevam kui okastraat ja suletud alad? Ehk ei katkenud juurdepääs merele inimeste peades ka nõukogude võimu ajal?

Füüsiliselt olid Tallinna inimesed nõukogude ajal merest vähem või rohkem eraldatud – see on fakt. Mul tekib aga küsimus, kas nad seda eraldatust ülepea nii selgelt tajusid. Üheltpoolt oli valusamaid kogemusi kui mitte mere äärde pääsemine, teiseltpoolt sarnaneb unistus merest unistusega vabadusest...

Arvatavasti pidasid inimesed kindlustunnet kaua vabadusest tähtsamaks. Ma ei tea, kas Tallinna elanikud ikkagi olid läbi kõigi sajandite kuni Teise maailmasõjani välja merega nii tihedalt seotud, nagu me igatseme tänapäeval. Kas ehk ei näinud enamik vana Revali pürjeleid merd argiselt sama harva kui nõukogude Tallinna elanikud? Ega siis kõik polnud kalurid ega kaupmehed. Ehk tundsid nad end linnamüüri sees päris hästi? Miks pidanukski nad mere äärde jalutama minema?

Või ehk polegi sel kõigel mingit pistmist unistusega merest või vabadusest, vaid hoopis lihtlabase puhkusevõimalusega? Tuleb too soov ehk hoopis sellest? Nii et kui linn asub mere ääres, peaks too olema kõigile igal ajal ligipääsetav?

Mulle tundub, et arutelu selle üle, kas Tallinn on mereäärne linn või seda oli ja peaks selleks nüüd jälle saama, räägib rohkem meist endist kui linnast.

Ahoi!

Merepäevad meeldisid kõigile väga. Kolm päeva jalutasid inimesed kultuurikilomeetril, uue meremuuseumi ümbruses, reisisadamas ja vanas sadamas. Kava oli kena ja enamjaolt tasuta. Pilt, mille ma mällu talletan, on järgmine: suurtel laevadel seisab palju tillukesi inimesi, nende ümber paistavad kirjud signaallipud, mis lehvivad rõõmsalt tuule käes ning helesinine taevas ja tumesinine meri helendavad üksteise võidu.


Merepäevade lõpuhetked olid jälle Krusensterni päralt. Kolme päeva jooksul polnud laeva juures looklev saba väiksemaks jäänud. Pühapäeva õhtul tulid inimesed veel kord sadamakaile, et jätta Krusensterniga hüvasti. Olen kindel, et neid oli rohkem kui samal ajal toimunud kontserdi külastajaid. Veel kord saadab laev teele kolm valju signaali, puksiirid tõmbavad laeva sadamast välja, paar jahti seilavad Krusensterniga kaasa ning juba ongi ta jätnud sadamarajatised selja taha ning libiseb eemale lahele, silmapiiri poole. Ta on nii uhke ja elegantne, et Helsingisse suunduvad praamid, mis saabuvad sadamasse pooletunnise intervalliga, tunduvad rohmakate käkkidena.


Sain vahepeal teada, et kui Krusenstern kümme aastat siin sadamas seisis, ei tähendanudki ta inimestele kuigipalju. Ahoi, Krusenstern!

Purjelaev Krusenstern Tallinnas

Tunnistan, et see pilt on väikestviisi petukaup. Aga ma pidin selle võtma, sest see, mida me siin näeme, on müüt.

Krusensterni saabumine oli sel nädalavahetusel toimuvate Merepäevade tipphetk. Kahekümne aasta järel naasis ta eile linna, mis oli aastatel 1981 kuni 1991 tema kodusadamaks. Randudes sadamas täpselt kell 12 keskpäeval, tervitas ta linna kolmekordse signaaliga. Siis tuli vastuvõtt kõige sinna juurde kuuluvaga nagu tervituslasud, sõjaväeorkester ja kõrged külalised. Kõige uhkemaks tervituseks olid aga sajad inimesed, kes olid kogunenud sadamakaile laeva imetlema. Ma ei tea, mitu tundi nad pidid pikas sabas seisma, et pääseda laeva vaatama.


Ootajate seas oli ka meeskond, kes töötas laeval 1980. aastatel. Neile tähendab Krusenstern heade aegade mälestust. Kapteni abi teadusküsimustes, insenerid, masinistid ja meeskonnaliikmete naised – kõik nad tundsid rõõmu jällenägemisest, patsutasid üksteist õlale ja vahetasid vanu fotosid. Mõni oli kaasa toonud lilli, et kinkida neid oma kamraadidele. Sest kolm tolleaegset meeskonnaliiget töötab veel praegugi laeval.


Krusenstern on viimane reederfirma F. Laeisz kuulsatest purjelaevadest, mis on veel kasutuses. Ta lasti vette 1926. aastal Joh. C. Tecklenborgi laevatehasest Bremerhaveni lähistel ning kandis Padua nime, sest Laeiszi laevastiku kroonijuveelide nimed algasid tavapäraselt P tähega. Sellal kui tema sõsarlaevad, nagu näiteks Pamir, on läinud põhja või nagu Travemündes asuv Passat, virelevad muuseumieksponaatidena, purjetab omal ajal Paduaks ristitud laev tänase päevani maailmameredel. Nimelt kuulub Krusenstern alates 1991. aastast õppelaevana Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklikule Akadeemiale ja sealtpeale on tema kodusadamaks Kaliningrad.


Laeva nimi tuletab veel tänapäevalgi meelde esimest ümbermaailmareisi Vene lipu all. Kui laev läks 1946. aastal sõjareparatsioonina Nõukogude Liidule, nimetati ta baltisaksa aadliku Adam Johann von Krusensterni auks Krusensterniks. Adam Johann von Krusenstern sündis 1770 praeguse Rapla linna lähistel ja juhtis aastatel 1803 kuni 1806 toimunud edukat Venemaa ekspeditsiooni. Krusensterni haud asub Toomkirikus ja ma oletan, et laeva meeskond külastas seda eile, sest täna oli mõlemal pool hauakivi kaks suurt kimpu punaseid nelke.

Parklaev Krusenstern – temas ühinevad sakslaste, venelaste ja eestlaste ajaloo tihedalt läbi põimunud ja vahetevahel ka sassis ajaloo lõimed.

Suvila asemel

Neil päevil on inimesi tabanud suur suvelaiskus. Paljud minu tuttavad on praegu oma suvilates ja nende jutu põhjal kujutan ette, et nad istuvad päev läbi verandal ja söövad metsmaasikaid. Kui kõik maasikad on söödud, lähevad nad uuesti metsa või aasale ja korjavad uusi. Seejärel istuvad nad uuesti aeda maha ja söövad edasi.Vahepeal sumavad nad aeglaselt merre, sest merre hüpata nad ju ei saa – vesi on sedavõrd madal.

Suvise pööripäeva paiku olid päevad suveuimas, pakatamas õnnest ja ülemeelikusest. Nüüd on suve kõrgpunkt möödas ja maad on võtnud suur haigutav loidus. Võib-olla jäädi öösel liiga kauaks üles? Need, kes on jäänud veel linna, näivad kannatavat, nihelevad kirjutuslauatoolil rahutult edasi-tagasi ega jõua kuidagi puhkust ära oodata. Noored lasteta töötajad on siin selgelt kehvemas seisus.

Minul suvilat ei ole. Minu argipäevade meelispelgupaik on Paljassaare poolsaar linnasüdamest loodes. Sealne loodus on – arvestades seda, et mul läheb rattaga kohale sõitmiseks parajasti pool tundi aega – jumalikult metsik. Poosaar oli nõukogudeajal suletud tsoon, mida kaitses välismaailma eest mitu inimesekõrgust okastraataeda (põgenemis- ja rünnakuoht!). Nüüd murenevad aiad ja vahitornid aeglaselt omaette nagu nii mõnedki selle linna telliskivihooned, jättes selle ala vabatahtlikult lindudele ja õngitsejatele. Viimased on sama kartlikud kui nende sulised ametivennad ning neid võib vaid aeg-ajalt pilliroos vilksatamas näha.

Kõik näib neil päevil nii lõpetatud, kõik õitseb täies väes. Isegi linnud, kes veel kaks-kolm nädalat tagasi erutatult laulsid, on väsinud. Suvi ei lähe enam pikemaks ja aasad kirjumaks. Aga praegu on veel kõik jumalik, nii kaugele kui silm seletab, palistavad metsikud lilled mereäärt. Kui ma vaid saaks nad kõik kokku korjata, ära kuivatada ja talveks alles hoida.

Õhtumuusika

Nüüd, kus Toompealt kostev muusika kõlab iga päev kaks minutit varem, muutun ma nukraks. Pika Hermanni tipus asuv Eesti lipp langetatakse täpselt päikese loojangul ja selle taustal kõlab rahvaviis. Igal õhtul avatud aknal istudes tean täiesti kindlalt: pikemaks suvi enam ei lähe.

Kaunitarid

Tutvusin Toomas Mäeväljaga Toomkiriku ekskursioonil. Ta on orelimeister ja igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et vaadata üle kirikute orelid ja vajadusel neid häälestada. Olin hiljuti tema saatjaks ja sain teada palju huvitavat Tallinnas ja Eestis asuvate orelite kohta.


Eesti orelimaastiku eripära on see, et on siin algupärasel kujul säilinud iseäranis palju romantilisi oreleid 19. ja varasest 20. sajandist. Saksamaal neid niisama hästi kui ei leidu, sest seal levis 20. sajandi alguses nõndanimetud oreliliikumine. Selle liikumise siht oli muuta orelid taas barokiajastu laadseteks. Mõte oli hea, kuid toimiti kiirustades ning sageli oli tulemuseks kaheldava väärtusega kompromiss. Eestisse oreliliikumine ei jõudnud ning peagi tõi nõukogude võimu ateistlik ideoloogiaga kaasa kirikuelu ja ka oreliehituse soikumise. Kui selle võimu aeg pärast 1991. aastat läbi sai, ootasid romantilised orelid mõnes mõttes nagu uinunud kaunitarid oma päästjaid.

Mis teeb ühest orelist romantilise oreli? Selline orel püüab jäljendada tervet orkestrit ja segada selle eri kõlavärve võimalikult pehmelt. Mängupuldi nuppudel olevatelt siltidelt võib lugeda justkui orkestri koosseisu: oboe, metsasarv, klarnet, trompet...Romantilist tüüpi orelite valmistajad armastasid eriti neid vilesid, mis kõlavad kui keelpillid või flöödid.


Toomkiriku orel, mille restaureeris 1998. aastal orelirestaureerimisfirma Orgelwerkstatt Christian Scheffler (Frankfurt/Oder) on heas seisus. Kõik 73 registrit ja 4500 vilet on töökorras. Toomkiriku orel ühendab endas ühtaegu kahe kuulsa saksa orelivalmistaja käekirja. Oreli ehitas Weißenfelsi orelimeister Friedrich Ladegast ja ta õnnistati sisse 1878. aastal. 1913. aastal otsustas kogudus orelit moderniseerida ja lasi selle Wilhelm Saueril (Frankfurt/Oder) ümber ehitada. Suurem osa Ladegasti viledest ja prospekt ehk siis see osa, mida kirikulised orelist näevad, jäid aga alles ja nii ongi see pill praegu nii-öelda „best-of-süntees“ – Ladegasti-Saueri orel.

Oleviste kiriku orel nii hästi säilinud ei ole, kuid ka temast lähtub lumm, mida on võimeline tekitama vaid muusikariistade kuninganna. Koos Toomas Mäeväljaga turnisin orelis ringi. Tõsijutt, turnisin, sest see, mis väljastpoolt nii kaunilt hõbe- ja kullakarvaselt helgib, sarnaneb seestpoolt pigemini tolmuse laoruumiga. Väikesed puuastmed viivad eri registrite, see tähendab eri suuruses puust või metallist vilede juurde. Kui ma seal niimoodi ettevaatlikult orelit uurisin ja kõige suuremate vilede vahelt kõrgelt ülevalt alla kirikuruumi piilusin, hakkasid organist ja laulja proovi tegema. Puit nagises, lõõtsad puhisesid ja siinsamas kõrval olevad viled hakkasid laulma – see oli väga, väga ülev.


Väike vihje kõigile peatsetele ja võimalikele Tallinna külastajatele: igal laupäeval toimub Toomkirikus pooletunnine orelikontsert. See „Orelipooltund“ on täiesti tasuta. Praegusel suvisel ajal annavad seal sageli kontserte ka organistid välismaalt, sest nad kibelevad proovima tõelist romantilist orelit.