Sep 2, 2011
Täitumised (järg)
Pilt kujutab eilse lillemüüja kõrvalletti (Vabaduse väljakul). Ka eurole üleminek ei ole Eestis veel päris lõpule jõudnud …
Sep 1, 2011
Täitumised
Nüüd on see tõsi mis tõsi. Piisab pilgust kalendrisse, et selles veenduda: käes on viimane kuu! Olen veidike võhmal ja mul on tunne, et kogen rohkem kui jõuan vahetult meelde jätta ja mällu talletada. Tunnen, et võiksin selle viimase kuu jooksul veel 73 postitust kirjutada.
Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.
Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.
Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.
Neli kuud tagasi pildistasin naist, kes oli seadnud väikeseks kimbuks esimesed kevadõied. Naise käes olid alles paksud käpikud ja ometi oli ta korjanud priimulaid, võsaülaseid ja stsillasid. Kirjutasin siis, et stsilla sinine õis kuulutab ette suvetaeva sina ja panin postituse pealkirjaks „Ootused“.
Taevas oli väga tihti väga sinine, ilm palju parem kui Saksamaal ning ma vaatasin suve antud etendust säärase innu ja tähelepanuga nagu ei kunagi varem. Püüdsin selle iga stseeni viimse peensuseni tähele panna: nädala eest õitses lõvilõug, nüüd lõhnab sirel, millal jõuab järg rooside kätte? Tarve vaadelda üht aastaaega nii üksikasjalikult tuli kahtlemata põhjamaa suvele omasest kokkusurutusest. Sain oma vaatlemistarvet rahuldada aga vaid tänu sellele, et maa lähedus on Tallinnas sedavõrd tajutav, palju enam kui teistes suurlinnades, mida tunnen. Ka siis, kui olin mitu päeva veetnud üksnes kesklinnas, teadsin täpselt, millised lilled parasjagu tee ääres kasvavad, millised viljad põldudel valmivad, millal algab seenehooaeg. Kimbud, mida ma pea iga nädal oma kirjutuslauale ostsin, turul müüdavad saadused ja vestlused inimestega andsid mulle sellest märku.
Ka olen harva tundnud nii suurt rõõmu sügisest kui sel aastal. Kas ei kanna sügis endas täitumise lubadust? Kas ei anna ta alust lootusele, et ehk õnnestub üht-teist täiuseni viia? Septembri alguse lillekimp näeb välja hoopis teistsugune kui mai alguse lillekimp. Jõulisem, külluslikum, säravam. Mul on Tallinnas ees veel terve kuu ja olen põnevil, mida see võib tuua. Võib-olla olen isegi ootusrikas.
Aug 30, 2011
... et tuli eal ei kustuks
Augustikuu viimasel laupäeval süütavad Läänemere ääres elavad inimesed sadu tulesid, et jätta üheskoos hüvasti suvega ja tähistada „Muinastulede ööd“. Sõitsin niisiis pärast päikese loojangut Kadrioru randa, sest sinnagi oli kokku tulnud mõni tosin inimest, kes läitsid lõkke, torkasid liiva sisse tõrvikud ja asetasid luidete vahele tormilaternad.
Laagrilõkkele on üldse omane panna inimesi ainiti tuld silmitsema ja jälgima tulekeelte leegitsevat mängu, tuues pähe nii seda kui teist, mille üle mõtiskleda. Kui samal ajal on suvi taandumas ja maad katmas pime öö, tuleb eemale peletada naha vahele pugevat jahedust. Ehk just seepärast märkasin seal nii palju paare. Nooremad seisid teineteise ümbert kinni hoides vee ääres. Vanemad istusid tagapool luidete vahel, neil olid kaasas küünlad ja nad vaatasid vaikides merele, mis loksus ranna servas mustjalt läikiva massina.
Öise tulesüütamise traditsioon on ühtaegu väga vana ja väga noor. Vanasti süütasid rannakülade inimesed kaldale tulesid, et näidata laevadele teed, hoiatada neid ohtude eest ja juhatada nad turvalisse sadamasse. Mõte korraldada „Muinastulede öö“ tekkis 1992. aastal Soomes, kui riik tähistas iseseisvuse 75. aastapäeva. Järgemööda võtsid selle kombe üle ka naabermaad ja nii ei valgustanudki sel laupäeval lõkketuled öötaevast mitte ainult Soomes, vaid ka Eestis, Rootsis, Venemaal, Lätis, Leedus ja Poolas.
Mõnd teist tuld peale „meie“ tule Kadrioru rannas minu silm ei seletanud. Aga ma teadsin, et laagrituleöö mõte on ühendada Läänemere kaldal elavaid inimesi. Ja nii nautisingi ligihiilivat nukrust, kujutledes, et jagan seda nukrust, nagu ka mälestust suvest, rõõmu kättejõudvast sügisest ja kõhedust mustja mere ees teistegi inimestega.
P.S. Kel tuli mõte süüdata järgmisel aastal ka Saksamaa Läänemere rannikul lõke, vaadaku järgmist internetilehekülge: www.ancientlights.eu
Aug 26, 2011
Grafiti ilma nõela pistmata
Hiljuti tekkis kultuurikilomeetrile, täpsemalt Kalasadamasse värvikirev pilgupüüdja: installatsioon „KONT“, mis valmis kahe nädala jooksul Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Poola ja Brasiilia grafitikunstnike käe all. Kui kunstiteost on näinud piisav hulk inimesi, jätkavad konteinerid laevade ja veoautodega reisi ümber maailma.
Labels:
Euroopa kultuuripealinn,
Grafiti,
Kalamaja,
kalasadam,
kultuurikilomeeter,
kunst,
meri
Aug 25, 2011
Parsifal ajakapslis
Täna toimub Noblessneri valukojas ooperi Parsifal esietendus (tegu on selle Wagneri ooperi esiettekandega Eestis). Endine laevatehase valukoda on 2009. aastast alates ikka ja jälle kasutusel kontserdi- ja teatrisaalina ning just see, et sealne atmosfäär on kõike muud kui teatrimajale omane, muudabki mängukoha iseäranis kütkestavaks. Lavastaja Nicola Raabi sõnul Saksamaal midagi võrreldavat ei leia ja lisab, et mängukoht kujutab tema jaoks omalaadset „ajakapslit“.
Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.
Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.
P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.
Tõepoolest ei lase aeg end selles tööstushoones mingilgi moel kinni püüda. Võib-olla lahkusid töölised hoonest juba kakskümmend aastat, võib-olla aga alles kolm nädalat tagasi. Igal pool on ripakil plekist tünne, nurgas seisab hari, kaablite ja tööriistade vahel põrandal vedeleb silt sina-vormis õpetliku manitsusega: „Ära puutu masinaid!“ Mööda tellinguid, mis on kaetud punase vaibaga, saab üles rõdule ning kui astuda pealtvaatajateruumi ja pöörata ringi, näeb üleval seinal rippuvat kella. Kella sihverplaat on katki, osutid seisavad igavesest ajast igavesti poole kaheksa peal ja lainelisele plekile kella all on värviga maalitud loosung: „Marksism ja leninism on meie ajastu lipukiri.“ Valukoja külgmises tiivas kössitavad ‒ justnagu garaažis ‒ puhkpillimängijad, istudes vanade tööpinkide vahel, pillimeeste peade kohal kõrgub usina töölise üleelusuuruses pilt. Isegi metalne-ninnahakkav lõhn heljub ikka veel õhus ja ehkki see on aastatega veidi järele andnud, kannavad kolm vioolamängijat ja üks tšellist seepärast näomaski.
Lavastusse on läbimõeldult põimitud reministsentse valukoja minevikust, neid võib ära tabada, kuid nad pole kõikjal ja ajuti tuleb võtta appi fantaasia. Leian üsna ilmseid, nagu see, et kuppelmaastik koosneb ventilatsioonitorudest, ängistavaid, kui Graali rüütlid tulevad – minu tõlgenduses ‒ tagasi Siberist ja lõbusaid, sest lilletüdrukute roheliste töökitlite all peituvad pitsseelikud. Selline oli viis tundi kestnud meelelahutus peaproovi näol, mis paneb mind ette rõõmu tundma pühapäeval toimuvast „pärisetendusest“.
P.S. Noblessneri valukoda asub Kalamajas, kultuurikilomeetril.
Aug 23, 2011
Nõukogude-Saksa mittekallaletungi leping
Kui ma kirjutasin eile Eesti teest iseseisvusele ja 1989. aasta 23. augustil aset leidnud Balti ketist, mis kulges Tallinnast Vilniusse, juhtis üks tähtpäev minu tähelepanu teiselegi. Nimelt korraldati Balti kett meenutamaks 50 aasta möödumist Nõukogude-Saksa mittekallaletungi lepingust, mida tuntakse eelkõige Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Täna on niisiis pakti 72. aastapäev ja kasutan seda ettekäändena, et sellest lühidalt kirjutada. Loomulikult oleme kõik koolis õppinud , et selline pakt sõlmiti. Mida tähendas pakt aga toona Eestis elanud inimestele ja nende järeltulijatele, seda mõistsin alles siis ‒ mõistsin sel kombel, et ei unusta seda enam kunagi ‒ , kui veetsin kolm aastat tagasi ühe päeva Saaremaa muuseumis Kuressaares.
Mittekallaletungi lepingu salajaste lisaprotokollidega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa, üks pool kuulutati saksa ja teine nõukogude „huvisfääriks“. Eesti jäi kokkuleppe kohaselt Nõukogude Liidule. Kokkulepitut täpsustati ja ka muudeti osaliselt Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga 28. septembrist 1939. Lepingus sätestati muu hulgas see, et nõukogude „huvisfääris“ elavad saksa rahvusest inimesed „asustatakse ümber“ Saksamaale.
Nägin Kuressaares fotosid, mis kujutasid inimesi kohvritega laevale minemas, kujutasid eesti ja rootsi sõpru hüvastijätuks lehvitamas ja nutmas. Baltisakslased pidid naasma „tagasi koju“ ‒ „koju“ äsjarajatud „riigiprovintsidesse“ Warthelandi ja Danzigisse Lääne-Preisimaal, mis asusid suuremalt jaolt äsja okupeeritud Poola aladel. Inimeste pisarad ei tulnud ainult lahkumisvalust. Nii need, kes Eestist lahkusid, kui ka need, kes Eestisse jäid, aimasid üsna hästi, miks sakslased minema pidid.
Septembri lõpus nõudis Nõukogude Liit Eestilt, Lätilt ja Leedult “vastastikuse abistamise pakti“ sõlmimist ‒ tegu oli ultimaatumiga ja vastupanu nõukogude ülemvõimule oli lootusetu. 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul sõitsid esimesed nõukogude kolonnid üle Eesti piiri. 25 000 sõduri sissetoomisele andis aluse „baaside leping“. Samal päeval lahkus esimene laev baltisaksa „ümberasujatega“ ‒ „Utlandshörn“ ‒ Tallinna sadamast. Aasta lõpuks oli suurem osa baltisakslasi (ligi 14 000) Eestist lahkunud, 1941. aastal järgnesid veel „järelümberasujad“, kelle seas oli ka palju eestlasi, kes olid suutnud tõestada oma saksa päritolu.
Peale fotode jättis sügava jälje mu mällu Kuressaares nähtud maakaart paljude piiri- ja rindejoontega. 1940. aasta juunis marssis Eestisse veel hulganisti sõdureid, hõivates hooneid ja elumaju. Poliitiline kontroll läks Stalini usaldusisiku Andrei Ždanovi kätte ja Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Pärast „valimiste“ läbiviimist võeti Eesti ‒ samal ajal Läti ja Leeduga ‒ augustis vormiliselt Nõukogude Liitu vastu. 1941. aasta juuni keskpaigas algasid massilised küüditamised.
Nädal aega hiljem alustas Saksa sõjavägi operatsiooni „Barbarossa“, tungides kallale Nõukogude Liidule, 7. juulil jõudis sõjavägi Eesti pinnale. Esimesel hetkel tundusid saksa sõdurid paljudele eestlastele pärast kogetud häda ja hirmu pigem vabastajatena, kuid nad ei olnud seda. Eestit majandus rakendati tööle saksa sõjamasina jaoks ja okupandid alustasid territooriumi „puhastamist“ ‒ juudid (pärit peamiselt, kuid mitte ainult Leedust; Eesti juudi kogukond oli võrdlemisi väike), poliitvangid ja teised vähemusgrupid viidi endisel Eesti alal asuvatesse töö- ja kontsentratsioonilaagritesse.
1944. aasta märtsis alustas Punaarmee õhurünnakuid saksa okupatsiooni all olevale Eestile (palju sai kannatada ka Tallinn). Kui 1944. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas, algas massiline põgenemine Rootsi. Mitte kõik, kes tahtsid, ei mahtunud laevadele. (Teiste seas põgenes Ilon Wikland.) 1944. aasta septembri keskpaigaks oli Eesti jälle Punaarmee käes. Need inimesed aga, keda saatus oli paari aasta eest okupeeritud Poolasse viinud, liitusid samal ajal hiiglasliku inimhulgaga, kes põgenes või aeti Poolast välja lääne poole.
(Tekst on koostatud Saaremaa muuseumis ja Tallinna Okupatsioonide muuseumis saadud muljete põhjal ning tuginedes järgnevatele raamatute: K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen "Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt"(„Tallinn. Linna lühiajalugu“) ja W. Schlau. „"Die Deutschbalten" („Baltisakslased“)
Mittekallaletungi lepingu salajaste lisaprotokollidega jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel Ida-Euroopa, üks pool kuulutati saksa ja teine nõukogude „huvisfääriks“. Eesti jäi kokkuleppe kohaselt Nõukogude Liidule. Kokkulepitut täpsustati ja ka muudeti osaliselt Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga 28. septembrist 1939. Lepingus sätestati muu hulgas see, et nõukogude „huvisfääris“ elavad saksa rahvusest inimesed „asustatakse ümber“ Saksamaale.
Nägin Kuressaares fotosid, mis kujutasid inimesi kohvritega laevale minemas, kujutasid eesti ja rootsi sõpru hüvastijätuks lehvitamas ja nutmas. Baltisakslased pidid naasma „tagasi koju“ ‒ „koju“ äsjarajatud „riigiprovintsidesse“ Warthelandi ja Danzigisse Lääne-Preisimaal, mis asusid suuremalt jaolt äsja okupeeritud Poola aladel. Inimeste pisarad ei tulnud ainult lahkumisvalust. Nii need, kes Eestist lahkusid, kui ka need, kes Eestisse jäid, aimasid üsna hästi, miks sakslased minema pidid.
Septembri lõpus nõudis Nõukogude Liit Eestilt, Lätilt ja Leedult “vastastikuse abistamise pakti“ sõlmimist ‒ tegu oli ultimaatumiga ja vastupanu nõukogude ülemvõimule oli lootusetu. 1939. aasta 18. oktoobri varahommikul sõitsid esimesed nõukogude kolonnid üle Eesti piiri. 25 000 sõduri sissetoomisele andis aluse „baaside leping“. Samal päeval lahkus esimene laev baltisaksa „ümberasujatega“ ‒ „Utlandshörn“ ‒ Tallinna sadamast. Aasta lõpuks oli suurem osa baltisakslasi (ligi 14 000) Eestist lahkunud, 1941. aastal järgnesid veel „järelümberasujad“, kelle seas oli ka palju eestlasi, kes olid suutnud tõestada oma saksa päritolu.
Peale fotode jättis sügava jälje mu mällu Kuressaares nähtud maakaart paljude piiri- ja rindejoontega. 1940. aasta juunis marssis Eestisse veel hulganisti sõdureid, hõivates hooneid ja elumaju. Poliitiline kontroll läks Stalini usaldusisiku Andrei Ždanovi kätte ja Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Pärast „valimiste“ läbiviimist võeti Eesti ‒ samal ajal Läti ja Leeduga ‒ augustis vormiliselt Nõukogude Liitu vastu. 1941. aasta juuni keskpaigas algasid massilised küüditamised.
Nädal aega hiljem alustas Saksa sõjavägi operatsiooni „Barbarossa“, tungides kallale Nõukogude Liidule, 7. juulil jõudis sõjavägi Eesti pinnale. Esimesel hetkel tundusid saksa sõdurid paljudele eestlastele pärast kogetud häda ja hirmu pigem vabastajatena, kuid nad ei olnud seda. Eestit majandus rakendati tööle saksa sõjamasina jaoks ja okupandid alustasid territooriumi „puhastamist“ ‒ juudid (pärit peamiselt, kuid mitte ainult Leedust; Eesti juudi kogukond oli võrdlemisi väike), poliitvangid ja teised vähemusgrupid viidi endisel Eesti alal asuvatesse töö- ja kontsentratsioonilaagritesse.
1944. aasta märtsis alustas Punaarmee õhurünnakuid saksa okupatsiooni all olevale Eestile (palju sai kannatada ka Tallinn). Kui 1944. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas, algas massiline põgenemine Rootsi. Mitte kõik, kes tahtsid, ei mahtunud laevadele. (Teiste seas põgenes Ilon Wikland.) 1944. aasta septembri keskpaigaks oli Eesti jälle Punaarmee käes. Need inimesed aga, keda saatus oli paari aasta eest okupeeritud Poolasse viinud, liitusid samal ajal hiiglasliku inimhulgaga, kes põgenes või aeti Poolast välja lääne poole.
(Tekst on koostatud Saaremaa muuseumis ja Tallinna Okupatsioonide muuseumis saadud muljete põhjal ning tuginedes järgnevatele raamatute: K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen "Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt"(„Tallinn. Linna lühiajalugu“) ja W. Schlau. „"Die Deutschbalten" („Baltisakslased“)
Aug 22, 2011
Õhupallid öötaevas
„Happy birthday“ ‒ selliselt kõlas nii USA välisministri Hillary Clintoni kui ka Iiri lauljatari Sinéad O´Connori tervitus Eestile. Kui nii võtta, siis peeti laupäeval taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul tõesti suurt sünnipäevapidu. Toimus tasuta kontsert („Vabaduse laul“), kus esinesid mitmesugused muusikud, peeti kõnesid ja anti edasi videotervitusi ning kõige lõpus oli ilutulestik. Järgmisel päeval tähistati „Islandi päeva“.
Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 ei tulnud nagu pauk selgest taevast ‒ ja ometi ei saanud selles ka lõpuni päris kindel olla. Nõukogude Liidu autoriteet hakkas murenema 1980. aastate keskpaigast, samal ajal kogusid jõudu rahvuslikud ja reformiliikumised. Suursündmusi nagu 1989. aasta 23. augustil toimunud Balti kett ja poliitilisi teetähiseid nagu 1988. aastal vastu võetud ühepoolne suveräänsusdeklaratsioon või rahvushümni kasutuselevõtt tuli riburadamisi ning need kõik lõid eeldused selleks, et astuda 20. augustil 1991 Moskva putšikatse tuules viimane samm.
Samal ajal kui poliitikud nõu pidasid, kuidas Moskva sündmustele reageerida, kogunesid inimesed Tallinnas Toompea lossi ette ja teletorni juurde. Polnud teada, kas sõjavägi asub Moskva putšistide poolele või mitte ning rahvas tahtis – kui asi läheb tõsiseks ‒ sõduritele vastu astuda. Sõjavägi relvi siiski ei haaranud ning hilisõhtul kell 23.02 kuulutasid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongress Eesti taas iseseisvaks. Kahe päeva pärast tunnustas Island esimese Lääne-Euroopa riigina ametlikult Eesti vabariiki.
Hetk enne 20 aasta taguse maagilise kellaja kukkumist lugesid laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesed üheskoos järelejäänud sekundeid. Seejärel lasid nad lendu õhupallid, mille olid saanud lauluväljakule sisenedes. Tuhanded valged kerad tõusid üles öötaeva poole.
Kas iga õhupall kandis pilvede poole ka mõne soovi? See, mida eestlased 1980. aastate lõpus igatsesid ja mille nimel võitlesid, on ühemõtteliselt selge. Inimesed tolleaegsetel videotel meenutavad mulle pilte 1980. aastate Lääne-Saksamaa rahudemonstratsioonidest: südamlikud jalgpallurisoenguga mehed, värviliste nailonjakkidega naised, nende hulgas vanemad inimesed, näod vagusid täis. Kui mõtlen Saksamaa peale, tundub mulle, justnagu oleks see kõik olnud sada aastat tagasi, kuid ajahüpe, mille on viimase kahekümne aastaga teinud läbi Eesti, on võrratult vägevam. Mida soovivad aga inimesed, kes end toona vabaks laulsid, täna? Või oli suurem osa laupäeval lauluväljakule kogunenud inimesi soovidetagi õnnelik?
Kui vaatan neid inimesi, ise muheledes, nähes neljakümneaastaseid mehi häbenemata sinimustvalgeid heegeldatud mütsikesi kandmas, tundub mulle, otsekui tunneksid eestlased oma rahvusele mõeldes siirast õnne.
Labels:
hümn,
iseseisvus,
Island,
laulma,
muusika
Subscribe to:
Posts (Atom)