Lummatud

Tänavanurgal. Kolm noort meest mängivad pilli: üks saksofoni, teine trummi, kolmas tamburiini. Tahan neist mööduda, kui tänavamelu peatub. Inimesed lihtsalt ei lähe edasi. Hetkega tarduvad nad oma poosidesse. Üks paarike jääb kallistama. Üks naine seisab, otsekui oleks ta kättpidi majaseina külge kleepunud. Üks mees võtab taskust telefoni ja kivistub. Näib, nagu oleks muusika nad ära nõidunud.

Inimesi tänavalt tuleb ligi, jäädes samuti seisma. Keegi trügib soolasambaks tardunu ette. Ei mingit reaktsiooni. Seejärel ei liigu ka tema enam paigast. Mulle meenub muinasjutt rotipüüdjast. Kas saksofon on ehk nõiutud? Kas muutub kivikujuks igaüks, kes tema mängu kuulama jääb?

Auto, sireen, käteplaksud. Lumm hajub. Inimesed ärkavad, teevad paar sammu ja kaovad tänavasaginasse. Kas nüüdsama toimus midagi? Minu pärastlõunane kohtumine flashmobiga.

Muljed (järg)

Foto on tehtud Pikas jalas, mis viib üles Toopeale. Kumb on pilt, kumb tänav?

Muljed

Mul käib pea ringi, viimase kolme päeva jooksul olen saanud tuttavaks vähemalt 127 inimesega. Ent nüüd ootab mind linn, igatseb avastamist, tahab, et ma tema jaoks aega leiaksin.

Kogu pärastlõuna jalutan ringi, vahepeal puhkan jalgu, otsin pildistamiseks huvitavaid motiive. Toompea vaateplatvormil kohtun ühega neist 127 inimesest uuesti. Eduard teeb linnaekskursiooni grupile õpetajatele. Liitun nendega ja imetlen fassaade, kuulan lõbusaid lugusid ning lipsan väikestesse ateljeedesse, kus käsitöölised oma töid pakuvad.

Millised muljed võtaksin koju kaasa, kui peaksin Tallinnast juba paari päeva pärast ära sõitma?

Kirikud, linnamüür, palju, palju torne. Vanalinna käänulised munakivisillutisega tänavad, vanad aidad. Punaste mantlite ja pearättidega tüdrukud, kes seisavad tänavanurkadel puust kärude taga ja müüvad värskelt röstitud magusaid mandleid.

Ja muidugi lusika küsimine. Tellin raekoja väikeses kohvikus põdrasuppi. Naisel, kes mu suppi savikaussi kallab, on ka rätik peas. Ta vaatab mulle säravate silmadega otsa ja küsib: kas mul siis lusikat polegi kaasas? Kas ta peaks seda mulle ehk laenama? … Keskajamäng tuli välja.

Ootused

Siin ma olen. Saabusin täpselt 1. mail. Õigupoolest küll 1. mai hilisõhtul, varasem lend tühistati. Alguses olin pettunud, sest olin tahtnud näha Eestit ja Tallinnat päevavalges. Kuid ega päike ei tahtnudki loojuda. Lennuk lendas muudkui põhja poole ja päike samuti. Kui mu õhusõiduk kell 22.45 (kohaliku aja järgi) pöörde maandumisraja poole tegi, nägin Läänemere kohal veel viimast siilu punast taevast. Aimdus eesootavast!

Minult on viimaste päevade jooksul küsitud, mida ma oma Tallinnas viibimiselt ootan. Suurt midagi. Sest sel hetkel, kui ma midagi ootan, ei käi ma siin linnas enam eelarvamustevabalt ringi. Aga pika ja valge suve üle tunnen rõõmu küll.

Veel on ilmad jahedad, peaaegu talvised. Interneti ilmateate järgi on kolm kraadi sooja. Siinsed inimesed kinnitavad mulle: eelmisel nädalal olevat olnud soojem. Puud ei ole veel lehte läinud ja hoovides sulavad viimased määrdunud lumehunnikud.

Ma ei ole kärsitu ja kannatan need kolm soojakraadi välja, suvi tuleb kindlasti kiiremini kui arvata oskad. Tallinnas tõusis täna päike kell 5.17 ja 21.19 läheb ta looja. See teeb päeva pikkuseks 16 tundi ja kaks minutit. Võrdluseks: tänane päev Münchenis kestab vaid 14 tundi ja 37 minutit. (Päike tõusis 5.52, loojub 20.29). Kevadlilli on aga praegugi. Paksudes vammustes naised ja mehed müüvad koduaia nartsisse ja tulpe ning priimula- ja stsillakimbukesi.

Mäletan lapsepõlvest ühte luuletust, milles stsilla sinine õis ütleb: „Sama sinine ja puhas on suvetaevas.“