Lummatud

Tänavanurgal. Kolm noort meest mängivad pilli: üks saksofoni, teine trummi, kolmas tamburiini. Tahan neist mööduda, kui tänavamelu peatub. Inimesed lihtsalt ei lähe edasi. Hetkega tarduvad nad oma poosidesse. Üks paarike jääb kallistama. Üks naine seisab, otsekui oleks ta kättpidi majaseina külge kleepunud. Üks mees võtab taskust telefoni ja kivistub. Näib, nagu oleks muusika nad ära nõidunud.

Inimesi tänavalt tuleb ligi, jäädes samuti seisma. Keegi trügib soolasambaks tardunu ette. Ei mingit reaktsiooni. Seejärel ei liigu ka tema enam paigast. Mulle meenub muinasjutt rotipüüdjast. Kas saksofon on ehk nõiutud? Kas muutub kivikujuks igaüks, kes tema mängu kuulama jääb?

Auto, sireen, käteplaksud. Lumm hajub. Inimesed ärkavad, teevad paar sammu ja kaovad tänavasaginasse. Kas nüüdsama toimus midagi? Minu pärastlõunane kohtumine flashmobiga.