Suur osa Tallinnast peitub detailides – 1. osa

Päris suur osa Tallinnast peitub detailides. Neid võib leida kas või fassaadidel. Kord ronivad mööda katuseviile vaarikad, kord on müürikivid suukorviks, kord näitab vihmaveetoru keelt.





See prillidega härrasmees elab Pikal tänaval. Temast räägitakse järgmist lugu. Kord võtnud rikas kaupmees ilusa noore naise. Noorpaari õnne tumestanud vaid üks asi, nimelt tuli naisel, kui ta õhtuti lahti riietus ja öösärgi selga libistas, taluda endal võõraid pilke. Vastasmaja naaber, vana piiluja, vahtis häbematult noorpaari aknast sisse. Kumba nood pilgud enam häirisid, kas ilusat naist või tema abikaasat, lugu ei räägi. Igatahes osutus rikas kaupmees nutikaks meheks, kes leidis hädale rohtu. Ta laskis valmistada büsti, mis oli otsekui uudishimuliku naabri suust kukkunud ja kinnitas selle katuseharjale. Sealtpeale tulnud naabril iga kord, kui ta tahtis kaeda kaunist neidist, vaadata tõtt ka iseendaga. See ajanud tal vahtimise isu ära. Nii vast elanudki kaupmees ja tema naine õnnelikult oma elupäevade lõpuni...

Kudumisgrafiti (järg)

Kudumisgrafiti meeldis paljudele lugejatele. Olgu siin siis ka pilt Riia vihmaveetorust.

Arvatavasti on see veetoru „ehtsaimast ehtsam“ grafiti, sest ilmselt kattis keegi tundmatu kunstnik selle spontaanselt värvikireva kudumiga. Tallinna näputööd tekkisid, võib ju ka nii öelda, „üksnes“ seetõttu, et õpetaja käskis. Kunstnik Elisabeth Thiessen seevastu annab oma Berliinis asuvatele töödele koguni nimesid, mis jätab juba väga etableerunud mulje.

Ma ei ole veel kunagi näinud Saksamaal heegeldistesse mähitud laternaposte või muud säärast. Põhjus pole ainult selles, et olen pärit Baierimaalt. Ka minu Berliini täditütar polnud varem kudumisgrafitist kuulnud. Võib niisiis olla, et sedasorti asjad – nagu oletab minu lugeja Italiano – sobivad tõepoolest kuidagimoodi eriti hästi „Baltimaadesse“ ning pole juhus, et leiame kudumisgrafitit just sealt, sest ta on mänguline ja pretensioonitu.

Ka järgnevad lisandused, millega Tallinna inimesed on oma ümbruskonda täiendanud, meenutavad mingis mõttes kudumisgrafitit:



Mis see on, mida me siin näeme? Kas kunst? Või juba tänavakunst? Dekoratsioon? Kodukaunistus? Kas need leiud toetavad teesi, et Tallinnale või koguni „Baltikumile“ on iseloomulik argiselt armas ja lihtne kaunistusviis?

Igal juhul näitavad nad seda, et Tallinn on linn, kus on peidus uskumatult palju pisiasju. Või teisiti öeldes: päris suur osa Tallinnast peitub detailides.

Laulupidu

Jah, ma poetasin mõne pisara. Ehkki ma pole ju eestlane. (Kas tohin sellest hoolimata nutta?) Ehkki ma enam-vähem teadsin, mida oodata, ei olnud ma arvestanud sellega, mis tuli. Avalauluna kõlas „Mis maa see on?“ ja seejärel hümn. Istusime loožis, niisiis keset koore, nii meist vasakul kui ka paremal seisis sadu laulvaid inimesi. Ja ei laulnud ainult koorid, vaid nendega ühines ka publik. Sel moel laulu keskel polnud ma kunagi olnud. Minu ümber oli vaid laul. Jah, oli tõepoolest selline tunne, et kogu rahvas laulab. See oli ülev hetk, mis läks otse südamesse.

See, mis tol reedel õhtul järgnes, oli tõeline vaatemäng. Laululava esine oli otsekui kirjudest rahvariietest meri, mis voogas, laineid üksteise poole ja jälle eemale tõugates. Mind kütkestas, kuidas korratust keerisest ilmusid ikka ja jälle geomeetrilised kujundid! Kui aga viis tuhat seelikut ühel ja samal ajal ümber oma telje keerutasid, kuulis kahinat ka päris kõrgel.

Laulu- ja tantsupeo külastajate jaoks oli tähtsaim päev aga pühapäev. (Lühidalt ametlik teave: sel nädalavahetusel toimunud laulu- ja tantsupidu ei olnud üldlaulu- ja tantsupidu, mis tuleb jälle alles 2014. aastal, vaid noorte tantsu- ja laulupidu. Tantsupidu oli reede ja laupäeva õhtul, laulupidu pühapäeva pärastlõunal. Pühapäeva ennelõunal toimus ka suur rongkäik ning tantsijad, lauljad ja muusikud liikusid üheskoos kesklinnast lauluväljakule.)


Minu ajaveebi saksa lugejad kujutavad pühapäevast meeleolu ehk kõige paremini ette, kui nad mõtlevad hiigel-, hiigelsuurele, rõõmsale ja kirjule rahvapeole. Ainult laste lõbustusatraktsioonid tuleb kujutluspildilt välja jätta. Baieri lugejad peavad välja jätma ka õlu, sest see ei mängi siin olulist rolli. Juurde tuleb aga mõelda võimas laulukoor ja suur piknikuväli, millele inimesed oma tekid laiali laotavad.

Õigupoolest tulevad eestlased kokku äärmiselt vastumeelselt, see ei ole, nagu nad ütlevad, nende loomuses. Laulupeol teevad nad aga erandi, siis tervitatakse rõõmsalt igaüht ja jääb tõesti mulje, et pool Eestimaad koguneb piknikule. Niisiis kes püüab sellest peost oma peas pilti maalida, peaks viimaks lisama ka järgneva mõtte, nimelt, et kõik peokülalised tunnevad end üksnes seetõttu, et nad on kokku tulnud, ühe suure perena. Kindlasti ka ühe rahvana.

Kõrvalepõige laulupeo ajalukku

Et esimene eesti laulupidu toimus 1869. aastal Tartus, teab siinmail iga sülelapski. Esimese laulupeo algataja oli publitsist Johann Voldemar Jannsen ja juba toona tuli kokku ligi 850 osavõtjat ja 15 000 pealtvaatajat. Sellel peol, nagu ka rahvusliku ärkamise ajal toimunud järgmistel laulupidudel oli poliitiline iseloom, laulud tugevdasid rahvuslikku identiteeti ja ühtlasi aitasid eristuda sakslastest ja venelastest.

Inspiratsiooni olid toonased laulupeo teerajajad saanud siiski baltisakslastelt, kes olid juba mõni aasta varem korraldanud samalaadseid üritusi väiksemas mastaabis. Pärast seda kui Jannsen oli osa võtnud 1857. ja 1866. aasta balti laulupidudest Tallinnas, kasutas ta 1869. aastal ajendina pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva, et taotleda luba eesti laulupeo korraldamiseks. Kümme aastat hiljem toimus teine laulupidu. Sellega sarnane traditsioon kujunes välja ka Lätis ja Leedus.


Aastakümneid toimusid laulupeod üksnes ülevalt poolt ette antud raamides, kõigepealt tuli ülistada tsaari, hiljem Leninit ja Stalinit. Sellest hoolimata õnnestus eestlastel säilitada laulupidu päris omaenda peona. Pärast kohustuslike numbrite esitamist võeti lõpuks üles ikkagi vanad ja armsad laulud ja viisid. 1989. aastal sai sellest Eesti, Läti ja Leedu rahva poolt alles hoitud traditsioonist „laulva revolutsiooni“ liikumapanev jõud. Alates 2003. aastast kuuluvad kõigi kolme Balti riigi laulu-ja tantsupeod UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Kõige kauemaks jäävad mulle aga ilmselt meelde inimeste näod. Lapsed lauluväljakult lahkumas, ülemeelikus tujus, sest kõik läks hästi korda, mõni on võtnud teise kukile. Poisid, kes astusid rongkäigus teiste ees ja kandsid väikeste lapsekätega raskeid lippe. Rahvariiete, päikeseprillide ja lillepärgadega teismelised, uhked õpetajad, väsinud tantsijad, suikumas õndsalt puude varjus.

Mis teoksil

Üsna pea pärast seda, kui siia saabusin, küsisid uudishimulikud inimesed (iseäranis aga uudishimulikud ajakirjanikud Brandenburgist) minu käest, kas Tallinn on minu siinviibimise ajal muutunud. Ja kas see on seotud kultuuripealinna aastaga. Leidsin, et sellele küsimusele on veel vara vastata. Muidugi oli linn muutunud, aga minu meelest tuli see ennekõike suve algusest.

Nüüd on aga käes 1. juuli, möödas on kaks kuud ja mul on sellele küsimusele vastused, mida tahaksin jagada ka oma lugejatega.

Algusest peale kuulub minu eriline sümpaatia kultuurikilomeetri ümbruses asuvale alale. (Nagu nii mõnigi siinne lugeja teab, avati kultuurikilomeeter mai alguses vanale raudteetammile rajatud jalakäijate- ja rattateena ja muidugi mõista on ta osa Kalamajast.) Käin seal sageli ja märkan, mis teoksil.

Näiteks avas endise vabriku territooriumil äsja uksed kogukonnaaed (Katlaaed). Igaüks, kes vaid tahab, saab endale täiesti tasuta tüki peenramaad tingimusel, et ta istutab selle taimi täis. Lõkkekoht on juba olemas, varsti tuleb ka väike vabaõhulava ning mõne aja pärast laiub ehk vanade telliskivimüüride vahel roheline oaas.

Meremuuseumi ehitajad töötavad vaat et 24 tundi ööpäevas. Kolme suurde angaari, kus seisid varem vesilennukid, pannakse peagi vaatamiseks välja laevad. Muuseum pidi õigupoolest avatama juba mais, nüüd on siht seatud novembrisse ja see teeb tallinlastele omajagu tuska. Aga ka seal liiguvad asjad edasi, näiteks laste mänguväljakut päris ehtsa seikluslaevaga saab juba kasutada. Mõni eriti innukas turist uurib ka juba ehitusjärgus muuseumi.

Terve see ala oli nõukogude ajal suletud, ülejäänud linnast eraldasid teda kaubaraudtee rööpad…Kui sa sellele mõtled, tajud lausa füüsiliselt, kuidas tühermaaks muutunud ja pooleldi unustuse hõlma vajunud maa-ala ärkab unest.
Millalgi võrdlemisi hiljuti tekkis Kalasadamasse ka Ökosaar. Pontoonil seisab punane Londoni tüüpi buss, kus asub baariletiks, selle ümber on vanadest kanistritest, plastikplaatidest ja kaablirullidest valmistatud lauad ja toolid. Asja idee on kohemaid selge, ilmselt klopsiti kogu saar kokku taaskasutatud materjalidest. Täitsa mõnus koht, kus süüa odavat piimajäätist ja juua külma Saku õlut!

Kõige rohkem meeldivad mulle aga uued lamamispinnad Kalarannas. Sadamakai on seal mitmel pool osaliselt vette vajunud, betoonplaadid on pooleks murdunud ja asetsevad mere poole längu. Mida siis nädal tagasi ette võeti? Betoonplaadid kaeti korralike puidust alustega, mille servad ulatuvad täpselt murdekohtadeni ja nii saidki neist lamamispinnad, mis pole sugugi kehvemad, kui mõnel teisel äsja rajatud ranna-alal. See on lausa ideaalne koht koolitüdrukutele, kes naudivad praegu kolme kuu pikkust suvepuhkust.

Muidugi võiks ju jääda ootama, kuni Kalasadamast saab ehk kunagi romantiline pärl nagu neid leidub Prantsusmaa rannikualadel Atlandi ookeani ääres, valgeks lubjatud majade ja jahtidega, mille purjed tuules plagisevad, restoranide ja baaridega, kus inimesed õhtuti aega veedavad. Parem on siiski leppida sellega, mis on juba praegu olemas.

Kasutada maksimaalselt ära seda, mis meil on! Kas mitte see pole peamine?

Kudumisgrafiti

Alternatiiv vanaema jaoks valmistatud pajakinnastele: kudumisgrafiti! Palju, palju koolilapsi kudus ja heegeldas ning nüüd kaunistavad nende tööd Tammsaare parki kirjude värvilaikudena. Mulle igatahes meeldib!

Meelissõnad – II osa

Väikese keelekursuse jätkuks. Mis puutub minu edusammudesse eesti keele alal, siis… nojah, ma ei saa kiidelda just suure arenguhüppega. Aga ma teritan kõrvu ja mulle tundub, et mõistan vähemasti selle keele omapära üha paremini: eesti keel on pehme ja sirgjooneline ning mulle näib, et seda rääkides tulevad sõnad kerge vaevaga üle huulte. Iseloomulikuks tunnuseks on kahtlemata ka loobumine: loobumine ebameeldivatest häälikutest, tarbetutest silpidest ja muidugi mõista võõrsõnade keerukast kirjaviisist.

Tuletame esimesest osast meelde, et eestlased väldivad susisevaid häälikuid, samuti tugevaid „t-sid“, „p-sid“ ja „k-sid“. Just-just, see oli see „Schlossi“ juhtum, millest eesti keeles sai „loss“. Ja siis veel too üleliigne „z“. Tõepoolest, kas pole palju mõnusam vormida suus sõna „sedel“ kui „Zettel“?

Eestlane hoidub tarbetust pingutusest, jättes ära need silbid, mida pole sõna mõistmiseks tingimata vaja. „Mütze“ on „müts“, „Braten“ on praad“, „Kirsche“ on „kirss“. Sellest on ju küll, on niigi selge, millest jutt. Proovime veel kord: „Watte“, „Wappen“, „Wanne“? Neist saavad pikalt mõtlemata „vatt“, „vapp“ ja „vann“.

Järjekindlus, millega järgitakse reeglit „Sõnu kirjutatakse nii, nagu neid hääldatakse“ (vt ka I osa), on lausa jahmatav. Mulle teeb igatahes suurt rõõmu lugeda sõnu nagu „tüüp“, „platoo“, „biskviit“ ja „kvaliteet“. Või siis „beebi“ ja „treening“. (Ja olgem ausad, kui lapsed lähevad Saksamaal jalgpalliplatsile, siis eks nad lähe ju ka „Teeningule“ , sest nad ei ütle seda sõna ometi inglise keeles, „training“. Ja ka meie saame „Beebisid“, kas pole?)

Teadmiste kontrolliks väike nuputamisharjutus: Mis on „puänt“?

Ja lõpuks veel üks iseäranis kena sõna, mille leidsin hiljuti ühelt poeukselt. (See ei ole küll laensõna.) „Kingsepp!“ Milline Baieri poisike ei unistaks sellest ametist? „Sepp“ on „Schmied“. „King“ on „Schuh“. Ja „Schuschmied“ on järelikult …“Schuster“.

Veel ilusaid sõnu:

Jaanipäev

Linn on neil päevil väga rahulik, sest jaanipäev on selline pidu, mida peetakse maal. (Nii on veidike kahju igaühest, kes on jäänud linna, kuid pole turist. Kas tal pole ehk suvemaja või sõpru?) „Maa“ algab praegusel juhul aga juba Tallinna linnas, nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumi territooriumil. Sinna suundusid eile sajad inimesed, et tähistada jaanipäeva muusikat, tantsu ja värskeid grillvorste nautides.

Mulle meeldisid (majaesistele ja tubadesse pandud värskete lillekimpude kõrval) kõige rohkem tantsud, mida esitas grupp rahvatantsijaid ja seda mitte ainult pealtvaatajate, vaid ennekõike iseenda jaoks. Need olid lihtsad ring- ja sabatantsud viiuli, kontrabassi ja akordioni saatel ning mõnusalt ülemeelikud ja lapsikud tantsumängud. Mehed müksivad tagumikke kokku, seejärel jäljendavad möirgavat lohemadu. Naised istuvad üksteise selja taha murule, moodustades pika ussi. Mehed püüavad neid paigast sikutada, kukuvad aga käkaskaela.



Mõne aja pärast kutsuvad mehed ka pealtvaatajaid tantsima, ja nii segunevad vihmajoped ja kapuutsiga pusad punaste seelikute hulka ning roheline plats täitub üha enam inimestest. Veerand tunni jagu tunnen end peaaegu et eestlasena. Jalad teevad murul tantsusamme, uhke noormees hoiab mul käest, õhtupäike paitab lehvivais juustes lendlevaid linte, lähen kätest kaare alt läbi, ümberringi pikkade seelikute erksavärvilised triibud.

Suurpärane leiutis on ka eesti külakiik, mis on ehitatud tugevatest laudadest ja kinnitub jämedatele puutüvedele. Külakiigel võib korraga kaheksa last teha endale nii suure hoo, et kinganinad puudatavad kaskede latvasid. Akordionihelide sekka kostab heledat naeru ja aeg-ajalt ka õndsaid kilkeid.

Aiman, kui suurt rõõmu teeb jaanipäev Eesti lastele. Nad võivad siis õhtu läbi kiikuda ja tantsida ja kanda juustel lillepärgi. Aiman ka seda, et mõte nüüd taas lühemaks muutuvatest päevadest võib äratada hinges magus-valusa nukruse.