Päev Pärnus

Eesti linnad on üksteisega tihedalt seotud ja täidavad sageli mingit kindlat funktsiooni. Nagu sain teada juunis, on Tartu vaimu ja ideede linn. Pärnu aga on jõudeoleku ja puhkuse linn ja seda nimetatakse ka suvepealinnaks.

Sel nädalavahetusel tegin pühapäevase väljasõidu, mis viiski mind Pärnusse. Suvepealinn on mõistagi palju väiksem kui päris pealinn. Idüllilisem, kirjum ning täis lükitud juugendstiili pärle. Esimene supelasutus rajati siia 19. sajandi keskpaigas ja varsti sai Pärnust Vene tsaaririigi armastatud kuurort ning pärast regulaarse laevaühenduse sisseseadmist üle Läänemere saabus 1930. aastatel õitseng. Nonde hiilgavate aegade mälestus on Ammende Villa, mille lasi 1904. aastal ehitada kaupmees Hermann Ammende, et pidada seal oma tütre pulmi.


Mulle jääb aga Pärnut meenutama üks meloodia. Pean alustama veidi kaugemalt, et sellest muusikapalast rääkida.

Hiljuti veetsin ühe teise pühapäevapärastlõuna Laial tänaval asuvas kohvikus, kus istutakse nikerdatud toolidel ja süüakse heegeldatud laualinadel šokolaadikoogikesi. Lugesin ka üht veidi vanamoodsat raamatut pealkirjaga „Kallis Renata“, kus õhetavate põskedega noored tüdrukud pidevalt valssi ja masurkat tantsivad. Taustaks mängis ‒ ehk juba liigagi sobivalt ‒ CD helge salongimuusikaga.

Pärnu Kuursaali ees istub müürinukil mees ja mängib akordionit. Muusika tuleb valjuhääldist, mis on peidetud heki sisse. Hetkeks kangastub mulle, kuis suvitajad Kuursaalis tantsivad, kuis härrad daame tantsule kutsuvad, kuis nood naeratades noogutavad, kergejalgselt õige rütmi leiavad ja end keerutada lasevad, kuni neil pea ringi käima hakkab. Oh, kuis Renata selliseid õhtuid armastas! Siin on ta jälle, mind hiljuti kohvikus saatnud meloodia.

Sellest avastusest elevil, küsin pargipingil istuvalt vanemalt abielupaarilt, mis muusika see on. Vanapaar vaatab mind hämmeldunult, küsigu ma seda ometi inimestelt, kes seda pidu korraldavad. Mõnisada meetrit eemal on püsti pandud vabaõhulava ning parajasti tehakse seal soundchecki ja timmitakse basse parajaks. Vaikselt hekist kostvat lauluviisi ei pane abielupaar tähelegi.


Õnneks leidsin olulise vihje üles ka abielupaari abita, akordioniga mehe nimi on Raimond Valgre. Ta sündis 1913 ja suri 1949. Vahepealsel ajal, 1930. aastatel, tõi ta inimesed salongidesse ja panin nad tantsima ‒ muu hulgas Saaremaa valssi.