Aug 21, 2011

Päev Haapsalus – 2. osa

Tallinna Linnamuuseum esitab didaktilist nutikust üles näidates külastajatele küsimusi, mis on väljas suurtel stendidel ja millele seejärel eksponaadid vastuse annavad. Üks küsimustest on järgmine: „Kas Eestis on elanud maailmakuulsaid inimesi?“ Paari kuu eest poleks ma veel osanud sellele vastata.

Ja ometi tundsin juba lapsena üht kuulsat eestlast, nimelt Ilon Wiklandi, naist, kes oli kõigile minu kangelastele joonistanud pähe armsad nöbininaga näod. Madlike, röövlitütar Ronja, Bullerby lapsed,vennad Lõvisüdamed ja Lärmisepa tänava Lota…Ilon Wikland sündis 1930. aastal Tartus, kuid elas noore tüdrukuna mitu aastat Haapsalus vanavanemate pool ja nii avatigi seal 2006. aastal tema muuseum („Iloni Imedemaa“). Külastasin seda muuseumi ja nüüd mõistan, miks joonistab Ilon Wikland just nii, nagu ta joonistab.

Iloni vanematel oli alati hirmus palju tegemist ja seepärast elas Ilon kolm esimest eluaastat vanavanemate pool Tartus. Pärast seda kui vaimuhaige onu püstoli haaras ja üks kuul väikse Iloni õlga riivas, võtsid ema ja isa ta enda juurde Tallinna. Ilon oli seal sageli üksi. Sellel oli ka häid külgi, kas või see, et võis toituda põhiliselt šokolaadikookidest, kuid sügaval sisimas lubas tüdruk juba toona, et temast saab kunagi parem ema.

Kui ema sõitis tööasjus Itaaliasse, saadeti Ilon, kes oli siis kaheksa-aastane, vanaema ja vanaisa juurde Haapsallu. Selles väikelinnas tundis ta end turvaliselt, mängis sõpradega rannas, vanavanemad hoidsid tal silma peal ning ka Iloni koer oli alati seltsiks.


Kui vanemad lahku läksid ja ikka veel suures maailmas ringi rändasid, jäi Ilon Haapsallu, kuni sai selgeks, et Nõukogude Liit okupeerib Eesti taas. Kui kätte jõudis1944. aasta sügis, saatsid vanavanemad 14-aastase lapselapse Rootsi. Merel sattus põgenike laev tormi kätte ning Ilon uskus, et nad kõik upuvad. Kuidagi jõudsid nad siiski Stockholmi lähedal asuvate skäärideni ning Ilon otsustas, et temast peab võimalikult kiiresti saama rootslane.

Ta leidis sugulaste pool peavarju, õppis kähku ära keele ja astus kunstikooli; saanud emaks ja soovides pärast esimese lapse sündi jälle joonistama hakata, sattus ta Astrid Lindgreni peale, kes otsis parasjagu raamatu „Mio, mu Mio“ tarvis illustraatorit. Algas pikk, inspireeriv ja usalduslik koostöö.

Haapsalusse naasis Ilon Wikland koos Astrid Lindgreniga aastal 1989. Ta ei uskunud enam, et see veel kunagi võimalikuks osutub. Seistes piiskopilinnuse varemete juures, tuli tal end kokku võtta, et mitte nutma puhkeda. Ta hakkas tasapisi mõistma, et oli kõik need aastad kandnud hinges päris palju eestilikku.

Nüüd, kus ma seda kõike tean, avastan Ilon Wiklandi piltidelt pisiasju, mis on viimastel kuudel jäänud ka minu fotoobjektiivi ette: õitsvaid kastanipuid, suitsupääsukesi, sirelioksa aknalaual.

Raamatu “Sammeli, Epp ja mina” kahel illustratsioonil on Ilon Wikland kujutanud ka Tallinna. Ühel neist jookseb ema tütrega Toompea mäest üles, sest nad on esimesel koolipäeval hiljaks jäämas. Teisel pildil veedavad kaks sõbrannat aega Raekoja platsil.



Mattise röövliloss raamatust „Röövlitütar Ronja“ on aga surmkindlalt Haapsalu piiskopilinnusele mõeldes joonistatud.

0 Kommentaar(i):

Post a Comment