Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.
Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.
Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.
Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.
Posts
0 Kommentaar(i):
Post a Comment