Toomkirik

Kõigist Tallinna kirikutest avaldab mulle enim muljet Toomkirik. Siin on mineviku vaim nii selgelt tajutav, et tahaks vaat et hinge kinni hoida. Väljastpoolt vaadatuna särab Toomkirik valge ja puhtana, sees moodustavad sellele kontrasti baltisaksa aadlisuguvõsade arvukad puidust vapp-epitaafid ja kenotaafid. Sünge ja võimsana ripuvad nad seintel ja meenutavad kunagisi Toompea isandaid. Vapp-epitaafid on pühendatud inimestele, kes on leidnud kirikus viimse rahupaiga. Kenotaafid meenutavad neid väärikaid koguduse liikmeid, kes pole kirikusse maetud.

Tänu hilisemale valmimisajale on kenotaafid epitaafidest tunduvalt paremini säilinud, helkides kuldselt valguse käes. Tuhmunud vapp-epitaafid, mille kirjad on enamjaolt loetamatud, kütkestavad mind aga võrratult enam. Võimu sümbolid: vapid, kotkad ja rüütlikiivrid on puidust hoolega välja nikerdatud. Mulle näib, otsekui välgataksid kiivri vaatepilust rüütli silmad, mis mind sealt jälgivad.

Kiriku puupinke ääristavad pea inimesekõrgused külgseinad, nii et iga pink moodustab omamoodi kupee, millesse saab siseneda väikese ukse kaudu. Mulle on räägitud, et Eestis ei taheta eriti teada, mis naabril teoksil. Kes siia maha istub, võib teiste inimeste kohalolu rahulikult unustada ning juurelda selle üle, kas naabrid mõtlesid 200 aasta eest samadele asjadele kui tänapäeval.