Kaks päeva Tartut – esimene osa

On tõesti märkimisväärne, et Tallinna linnakirjutaja esimene kohtumine lugejatega leidis aset Tartus. Võib-olla on see juhus, võib-olla aga äärmiselt iseloomulik.

Neljapäeva õhtul kutsus Tartu Goethe-Selts huvilisi Tartu Saksa Kultuuri Instituuti minuga kohtuma. Lugesin ette mõne teksti oma ajaveebist ja teatriteaduste tudeng Triinu Lukas, kelle hobiks on näitlemine, kandis ette eestikeelseid tõlkeid. See oli väike ja tõeliselt ilus üritus. Kohale oli tulnud umbes 20 inimest, kes olid ääretult asjalikud ja esitasid palju küsimusi. Ka siinsele kuulajaskonnale meeldis kõige enam kirjutis, kus rääkisin oma lemmiksõnadest eesti keeles. Pärast läksime seltskonna tuumikuga edasi Wilde restorani, kus jätkasime vestlust hiliste õhtutundideni.

Saksa Kultuuri Instituudi Kastani tänav 1 asuv maja on tõeline kompu, uhke juugendstiilis hoone tornikesega katusel. Maja lasi 1904. aastal ehitada baltisaksa korporatsioon „Neobaltia“. 1990. aastate alguses tekkis Tartus mitu seltsi ja ühingut, kelle soov oli taaselustada Saksa-Eesti suhteid, nad otsisid endale kodu ja leidsidki selle, pärast seda kui maja Saksamaalt saadud toetuse abil renoveeriti, just siin.

Selles majas valitseb, nagu ilusasti öeldakse, hea hingus. Vanad põrandalauad, seinu kaunistavad ornamendid, lihtsad puidust toolid külaliste jaoks. Pealegi oli Goethe-Seltsi sekretäri armastav käsi pannud igale poole värskeid lilli: kaminasimsile, aknalaule, klaverile. See on koht, kus nautida hetke, kus ei aeta taga ennekõike tulemust, liiatigi kasumlikkust, vaid kus loevad ideed ja inimesed.

Saksa Kultuuri Instituudiga sarnast funktsiooni täidab Tartus ka Domus Dorpatensis. Sihtasutuse maja asub otse Raekoja kõrval, aastatel 1849 kuni 1939 kuulus see baltisaksa perekonna von Rückerite valdusse. Kui von Rückerid said eesti taasiseseisvumise järel maja tagasi, otsustasid nad anda selle linnarahva käsutusse. Praegu tegutseb siin „Teaduse ja Kultuuri Sihtasutus Domus Dorpatensis“, hoones asuvad seminariruumid ja õdusalt sisse seatud külaliskorterid. Domuse majast on saanud paik, kus jagatakse ideid ja kogemusi.

Mina näen Neobaltia ja Domus Dorpatensise hoonete praeguses kasutuses kaunist jätku pikale ajaloole. Kas leiduks neile 2011. aastal paremat otstarvet kui olla kultuurihuviliste inimeste kohtumispaigaks?

Sirelilõhn

Ma ei tea ühtki teist linna, kus kasvaks nii palju sirelipõõsaid. Juba päevi kannab tuul sirelilõhna läbi linna ja see teeb mind lausa purju.

Teated: Eesti Ekspress, kommentaar, Tartu

Tänases Eesti Ekspressis ilmus lühike küsimustik, mille ma ära täitsin. Küsimused käivad selle kohta, milline raamat, film või plaat on mulle viimasel ajal korda läinud. Kui vastuseid saab lugeda ka internetist, panen lingi siia üles.

Veel tahan tähelepanu juhtida sellele, et saksakeelse postituse „Tramm“ juurde on tekkinud vägagi lugemisväärt kommentaar.

Nüüd sõidan aga Tartusse, kus räägin õhtul Saksa Kultuuri Instituudis linnakirjutaja projektist ja loen mõned tekstid oma ajaveebist ette. Postitusega Eesti suuruselt teisest linnast võib igatahes arvestada… Peatse kohtumiseni!

Musta laega saal

Mis tunne oli elada Harju tänav 1 majas aastal 1989, sellest kirjutas Irja Grönhölm mulle oma esimeses kirjas. Viis, kuidas mina sedasama kohta rohkem kui kakskümmend aastat hiljem kogen, erineb tema kirjeldatust täielikult. Ometi sain nüüdsama aimu, kuidas see toona võis olla. Sest viie päeva jooksul tuli mul joosta vaid läbi tagahoovi, et jõuda kirjandusfestivalile „HeadRead“.

Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.

Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.

Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.


Foto: Kärt Kukkur

Astuge sisse!

Üks või teine lugeja võib-olla mäletab, et kohtus Eduardiga minu teises postituses. Tookord jalutas ta grupi õpetajatega Toompeal. Eduard Kohlhof on giid ja ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina igale poole toppida. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda.

Hiljuti oli Eduard terve õhtu minu isiklikuks giidiks linnas. Kõigepealt turnisime ühes linnamüüri tornidest. Torni pääses raske puust ukse kaudu, esimesel korrusel müüdi turistidele savist nõusid. Alumiselt korruselt viib keerdtrepp keraamika õpitoa büroosse. Kõrgete kitsaste akende all seisavad kirjutuslauad, täis ilusaid asjakesi ja jooniseid. Korrus kõrgemal peetakse vahetevahel pidusid, sellest annavad märku padjad ja teeküünlad. Lõpuks viib kitsas hämar kivitrepp kõige ülemisele korrusele. Ruum on tühi. Lükkame lati eest ja tõukame aknaluugid ettevaatlikult lahti. Tuul puhub sisse ja viib kaasa kajakasitta, mis on aknaluukide alla kogunenud. Pilk eksleb aknast välja ja õgib torne, katuseid, pilvi, linna imelist vaadet.

Seejärel külastame Ukraina kreeka-katoliku kirikut. Sopiline aidahoone reedab alles siis, et on jumalakoda, kui märgata üleval katusel väikest kellatorni. Grupp inimesi kuulab giidi juttu ukraina lihavõttemunade näituse kohta, mis on üks paljudest väikestest, aga toredatest kultuuripealinna aasta üritustest. Meie imetleme töötubasid, kus nikerdatakse, tehakse puutööd ja valmistatakse paberit. Seejärel tagahoovis asuvat väikest aeda, kus on palju lilli ja skulptuure. Köögis kohtume Anatoliga, kes koguduse vanemana hoiab kogu kupatust käigus, praegu praeb ta vana kiviahju peal külalistele õhtuks kartuleid.

Lõpuks longime läbi Kalamaja. Ühes eriti ilusasti korda tehtud, pastellkollaseks värvitud majas asub infokeskus, kus majaomanikud saavad küsida nõu säästva renoveerimise kohta. Õhtul toimub siin töötuba. Õpetatakse seda, millised lasuurvärvid sobivad millise puiduga. Uudishimulikult pistavad osalejad pintslid värvitopsidesse ja ma kujutan endale juba ette, kuidas nad peagi oma majade seinu värvivad.

Lähen koju tundega, et kulisside taha võib piiluda küll.

Nädalavahetusel

… ootab neid, kellel seks lusti, palju lugemist!

Tänasest on „kirjavahetuse“ rubriigi all lõpuks tõeliselt palju lugeda. Seepärast juhin siinkohal kõigi tähelepanu sellele alalehele. Kõik, kes te seda lehekülge veel pole avastanud või pole sinna ammu sattunud: vaadake kindlasti!

Mul on hea meel, et uutel alalehtedel on nüüd juba nii mõndagi huvitavat leida ja loodan, et avaldatud kirjad lisavad minu blogile ja kogu linnakirjutaja projektile ilusaid ja põnevaid tahke.

Tänan kõiki oma kirjapartnereid, kes on selle projektiga liitunud. Ja kõikidele ajaveebi lugejatele soovin häid lugemiselamusi!

Lilled linnamüüri taga

Homme algab Tallinna lillefestival, mille käigus valmib eri maade aednike ja arhitektide käe all 31 miniatuurset aeda. Teemadeks on seekord „Rahvusmustrid“ ja „Rannaküla aed“ ning aiad jäävad Tornide väljakut kaunistama kolmeks kuuks. Festivali ettevalmistusi on juba mitu päeva võimatu mitte märgata. Ükskõik, mis kellaajal ma Tornide väljakust ka ei mööduks, ikka näen inimesi toimetamas: istutamas, toksimas, maad kaevamas. Lapsed sabas tilpnemas, varustatud klapptoolide ja termoskannudega, muudavad aednikud pargimuru suureks vabaõhuelutoaks.

Rajades aedu otse linnaväravate ette, jätkab lillefestival ammuste aegade traditsioone. Nimelt kuulus keskajal Tallinna linnakodanikule enamjaolt ka väljaspool linna asuv maatükk, kus võis kasvatada aedvilju ja karjatada loomi. Vanadelt Tallinna vaadetelt on hästi näha, et aiad algasid otse linnamüüri taga. Veel mõned aastad tagasi oli Tornide väljak Tallinna inimeste sõnul pargilõik, millest rutuga läbi mindi. Ent 2009. aastal tõi lillefestival õied linnamüüri äärde tagasi ‒ ja õitega koos on tulnud ka inimesed.


P.S. Kellel on huvi vanade linnavaadete vastu, sel tasub heita pilk festivali korraldaja, Kadriori pargi koduleheküljele.