Musta laega saal oli kirjanduspeo auks ohtralt kaunistatud oranži värvi augulise kilematerjaliga ‒ mis nägi tõeliselt hea välja ‒, võttes sel kombel üleslöödult vastu suurepärases tujus inimesi. Suurem osa jagunes väikesteks gruppideks ja leidis endale mõnusa koha ümarate laudade ümber, teised nõjatusid tagapool püsti seistes kõrgematele laudadele ja kes tahtis parajasti pigem juttu ajada kui kirjanikke kuulata, istus eesruumis aknalaua peal ja jälgis saalis toimuvat silmanurgast. Puhvetis pakuti pirukaid, mahla ja õlut.
Nii nagu iga tunni tagant ilmusid lavale uued inimesed, muutus ka publik. Kord oli musta laega saal lõhkemiseni täis, kord oli kokku tulnud vaid mõni tosin pühendunut. Lastega perekonnad, noorem põlvkond lillelistes kleitides ja velvetites, abielupaarid, vanemad daamid ja härrad, nad kõik tulid ja läksid ning tundsid ilmselt tõepoolest kirjandusest rõõmu.
Festivalipäevil pidas võrdlus sipelgapesaga igatahes paika.
Foto: Kärt Kukkur
Posts
0 Kommentaar(i):
Post a Comment