Ratas, mille selga saab istuda kahekesi

Rentisin hiljuti koos oma õega tandemjalgratta ja me väntasime minu lemmikranda Paljassaare poolsaarel. Oli augustikuine, mõnusalt tuuline ilm, merel olid suured lained, et hüppa aga üle, ja päike muudkui paistis. Ometi jääb mulle see pärastlõuna meelde eelkõige tänu inimestele, keda me Kalamajas ja Koplis kohtasime.

Kõigepealt tuli meile vastu väike tüdruk oma vanaemaga. Kui ta meid nägi, tegi ta suured silmad ja ütles seejärel tõsiselt ja üldsegi mitte eriti kõvasti: „Super!“ Varsti pärast seda kõnetas meid pargipingil istuv vanem abielupaar: „Kuidas sellist jalgratast küll kutsutakse?“ Siis näitas meile näpuga kolm jõnglast ühteaegu: „Emme, vaata!“ Mootorrattur, kes meist mööda sõitis, vajutas korraks tuurid põhja, kamp poisse, kes pidas muruplatsil pikniku, hüüdis, et läheksime istuksime nende seltsi. Kui meil tuli aga ratast väikesest künkast üles lükata, küsis kaks naist, ise sama vanad kui meie: „Kuidas küll sellise ratta selga saab?“ Sedasi, ütlesime, lendasime sadulasse ja jätkasime teekonda, jättes puumajad selja taha, mööda kultuurikilomeetrit edasi, lastes kella ja vongeldes jalakäijate vahelt läbi. Kõige toredam ja meeldejäävam oli aga üks juhtum bussipeatuses. Pingil istus keskealine naine kulunud T-särgis, jalge ees mitu plastikkotti. Ta näeb meid, justkui ehmub, ja hakkab valju häälega naerma, sellist pugisevat naeru, mis tuleb kuskilt väga sügavalt ‒ äärmiselt kummastav. Lehvitasime talle rõõmsalt ja naersime kaasa.

Mõtteblokk

Algab järjekordne päev ja ma ei ole jälle midagi veebipäevikusse kirjutanud. Tunnen sellest juba puudust ning minu peas on tekkinud mõtteblokk, sest viimastest päevadest oleks nii palju kirjutada. Kas või rõõmust tandemrattaga sõitmisel või Haapsalu idüllilistest vaadetest. Kuid praegu koosneb minu linnakirjutajaelu hoopis teistsugustest ülesannetest ja kogemustest kui tavaliselt. Seisan Deutsche Welle teleprogrammi tarvis kaamera ees tagahoovides ja muuseumides ja istun kaamera ees kohvikutes ja keeran - kaamera ees - teinekord viis korda ümber sama tänavanurga. Kes ootab täna õhtul uut postitust, võiks ehk parem telekat vaadata: kell 22.30 näitab ZDF saatesarjas „Ida iludused“ filmi, mis räägib Tallinnast.

Eelreklaam: portreelugu raadiojaamas Deutschlandradio Kultur

Kas soovite teha homme ennelõunal väikese pausi? Mis arvate, kui kuulaks õige kella 10.50 ja 11. 00 vahel kümme minutit raadiot ? Nimelt on sel kellaajal raadiojaama Deutschlandradio Kultur saatesarjas „Profil“ eetris minust väike portreelugu. Salvestasime selle juunis, kui grupp inimesi Berlin-Brandenburgi ajakirjanike liidust külastas kultuuripealinnu Tallinna ja Turut ja sai ühel õhtul kokku ka minuga. Pärast eetrisolekut on saadet veel mõnda aega võimalik kuulata aadressil www.dradio.de. Head kuulamist!

Reliktid

Minu maja all asub raamatupood. Nii nagu Kirjanike Majale kohane ongi, isegi kui tegu pole enam sellesamaga, mis nõukogude aastakümnetel, vaid antikvariaadiga, mis avati alles mõni aasta tagasi. Seal on, muidugi mõista, palju raamatuid, peamiselt eesti keeles, kuid on ka ingliskeelseid väljaandeid ja venekeelseid pildiraamatuid. Poes saab ka maha istuda ja automaadikohvi rüübata. Turistid leiavad sealt endale postkaarte ja kirjamarke, muusikaarmastajad vanu vinüülplaate. Ühes nurgas seisab aga kaks riiulit raamatutega, mis on iseäranis ära näperdatud ja kapsaks loetud – see on poe saksakeelsete raamatute osakond.


Seni avastamata aardeid sealt küll ei leia, seda mitte. Raamatupoe müüja Maiu Varner saab isegi veidike pahaseks, kui poodi astuvad saksa turistid ja uurivad, kas siin pole ehk müüa mõnda hästi säilinud linnaplaani 18. sajandist või mõne baltisaksa aadliperekonna kirjapärandit. Ta vastab seepeale, et sellised asjad peavad olema muuseumis, mitte poeriiulitel ning seepeale kaotab enamik kundedest saksa raamatute vastu ruttu huvi.

Sellest on muidugi natuke kahju, sest nende raamatute seltsis saab veeta tõeliselt nauditava ja mõtliku tunnikese.

Esimese hooga torkavad silma säärased veidrad pealkirjad nagu Majapidamiste reovee-puhastusseadmed ja asula reovee kasutus (1938), Fotograafia ja reproduktsioonitehnika aastaraamat 1911. aasta kohta (1911) või Metsa majandamise õpetus (1943), tuletades meelde, et niisama hästi kui kõik baltisakslased kuulusid haritud kõrgkihi hulka.

Peale selle leidub pühendusi, mis selgitavad kaunis ilukirjas, kes keda ja mille puhul on raamatuga meeles pidanud. Näiteks on keegi saanud leeri puhul raamatu vaimuliku mõtteluulega, meheõele on kingitud kokaraamat ning romaani Aastavahetusel Nöddebo pastoraadis (1884) tiitellehel seisavad read: „Minu kulla-kallile Galjale väikese märgina, et meenutan teid sõpruses ega unusta teid. Vana Hessinka.“ Ehk on see raamat viimane asi, mis tuletab meelde nende daamide südamesõprust …

Tillukesed kleebised ja templid viitavad raamatute kunagistele omanikele ja müüjatele: „Vandeadvokaat E. R. Koch, Reval“ on tutvunud raamatuga Ameerika ja amerikanism (1927), „Emil Treufeldi Pärnu Raamatu-ja noodikaupluses“ oli saadaval ajakiri Õngesport (1933). Eks inimesed käisid ju varemgi hea meelega kalal ja hankisid teavet uusimate õngeritvade ja kalahaiguste kohta. Ka Kuidas mängida tennist (1927), Terrassiaiandus ja eesaiad (1922) ning mõningad raamatud kudumise ja laulmise kohta on reliktid elu tollest küljest, mis kujutas endast toonagi lõbusat ja banaalset argipäeva. (Jälle meenub mulle Renata, kes mängis nii meelsasti Olafiga tennist.)

Eriti hästi meeldib mulle raamat Kodu ja köök, mis on ilmunud 1901. aastal Riias. Raamatu algusse ja lõppu jäetud tühjad lehed on ilusa puhta käekirjaga tihedalt täis kribitud mitmesuguseid retsepte: kõrvitsasupi retsept, pirukataigna retsept, apelsinimahla retsept ja okroška (vene kurgisupi) retsept. Aastate jooksul on sellesse käsiraamatusse sattunud nii mõnigi soustiplekk.


Kõige lõpuks avastan hulganisti Itaalia-teemalisi kaarte ja brošüüre, mille on 1930. aastate alguses välja andnud Itaalia Turismiamet. Itaalia Riviera, Põhja-Itaalia järved, By mail motor coach to Italy … Vihikukeses, mis kannab pealkirja Suve- ja sügispuhkused Itaalias on pilt Merano linna panoraamvaatega ja selle all kiri: „Esimene reis Itaaliasse ei jää kindlasti ainukeseks, sest kes on kord Itaaliat näinud, igatseb sinna ikka ja jälle tagasi.“ Soovin selle brošüüri kunagisele omanikule postuumselt, et tema esimene reis teoks sai.

Laupäev, sisseostupäev

Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Tuvide viis

Pilt on tehtud hommikuse jalutuskäigu ajal Toompeal. Ühel katusel istus kakskümmend seitse tuvi. Kuus lendas minema. Veel kuus lendas minema. Esimesed kuus tulid tagasi. Ka teised kuus tulid tagasi. Ja seal nad kõik kakskümmend seitse jälle istuvad. (Või umbes sedamoodi.)

Päev Pärnus

Eesti linnad on üksteisega tihedalt seotud ja täidavad sageli mingit kindlat funktsiooni. Nagu sain teada juunis, on Tartu vaimu ja ideede linn. Pärnu aga on jõudeoleku ja puhkuse linn ja seda nimetatakse ka suvepealinnaks.

Sel nädalavahetusel tegin pühapäevase väljasõidu, mis viiski mind Pärnusse. Suvepealinn on mõistagi palju väiksem kui päris pealinn. Idüllilisem, kirjum ning täis lükitud juugendstiili pärle. Esimene supelasutus rajati siia 19. sajandi keskpaigas ja varsti sai Pärnust Vene tsaaririigi armastatud kuurort ning pärast regulaarse laevaühenduse sisseseadmist üle Läänemere saabus 1930. aastatel õitseng. Nonde hiilgavate aegade mälestus on Ammende Villa, mille lasi 1904. aastal ehitada kaupmees Hermann Ammende, et pidada seal oma tütre pulmi.


Mulle jääb aga Pärnut meenutama üks meloodia. Pean alustama veidi kaugemalt, et sellest muusikapalast rääkida.

Hiljuti veetsin ühe teise pühapäevapärastlõuna Laial tänaval asuvas kohvikus, kus istutakse nikerdatud toolidel ja süüakse heegeldatud laualinadel šokolaadikoogikesi. Lugesin ka üht veidi vanamoodsat raamatut pealkirjaga „Kallis Renata“, kus õhetavate põskedega noored tüdrukud pidevalt valssi ja masurkat tantsivad. Taustaks mängis ‒ ehk juba liigagi sobivalt ‒ CD helge salongimuusikaga.

Pärnu Kuursaali ees istub müürinukil mees ja mängib akordionit. Muusika tuleb valjuhääldist, mis on peidetud heki sisse. Hetkeks kangastub mulle, kuis suvitajad Kuursaalis tantsivad, kuis härrad daame tantsule kutsuvad, kuis nood naeratades noogutavad, kergejalgselt õige rütmi leiavad ja end keerutada lasevad, kuni neil pea ringi käima hakkab. Oh, kuis Renata selliseid õhtuid armastas! Siin on ta jälle, mind hiljuti kohvikus saatnud meloodia.

Sellest avastusest elevil, küsin pargipingil istuvalt vanemalt abielupaarilt, mis muusika see on. Vanapaar vaatab mind hämmeldunult, küsigu ma seda ometi inimestelt, kes seda pidu korraldavad. Mõnisada meetrit eemal on püsti pandud vabaõhulava ning parajasti tehakse seal soundchecki ja timmitakse basse parajaks. Vaikselt hekist kostvat lauluviisi ei pane abielupaar tähelegi.


Õnneks leidsin olulise vihje üles ka abielupaari abita, akordioniga mehe nimi on Raimond Valgre. Ta sündis 1913 ja suri 1949. Vahepealsel ajal, 1930. aastatel, tõi ta inimesed salongidesse ja panin nad tantsima ‒ muu hulgas Saaremaa valssi.