Ratas, mille selga saab istuda kahekesi

Rentisin hiljuti koos oma õega tandemjalgratta ja me väntasime minu lemmikranda Paljassaare poolsaarel. Oli augustikuine, mõnusalt tuuline ilm, merel olid suured lained, et hüppa aga üle, ja päike muudkui paistis. Ometi jääb mulle see pärastlõuna meelde eelkõige tänu inimestele, keda me Kalamajas ja Koplis kohtasime.

Kõigepealt tuli meile vastu väike tüdruk oma vanaemaga. Kui ta meid nägi, tegi ta suured silmad ja ütles seejärel tõsiselt ja üldsegi mitte eriti kõvasti: „Super!“ Varsti pärast seda kõnetas meid pargipingil istuv vanem abielupaar: „Kuidas sellist jalgratast küll kutsutakse?“ Siis näitas meile näpuga kolm jõnglast ühteaegu: „Emme, vaata!“ Mootorrattur, kes meist mööda sõitis, vajutas korraks tuurid põhja, kamp poisse, kes pidas muruplatsil pikniku, hüüdis, et läheksime istuksime nende seltsi. Kui meil tuli aga ratast väikesest künkast üles lükata, küsis kaks naist, ise sama vanad kui meie: „Kuidas küll sellise ratta selga saab?“ Sedasi, ütlesime, lendasime sadulasse ja jätkasime teekonda, jättes puumajad selja taha, mööda kultuurikilomeetrit edasi, lastes kella ja vongeldes jalakäijate vahelt läbi. Kõige toredam ja meeldejäävam oli aga üks juhtum bussipeatuses. Pingil istus keskealine naine kulunud T-särgis, jalge ees mitu plastikkotti. Ta näeb meid, justkui ehmub, ja hakkab valju häälega naerma, sellist pugisevat naeru, mis tuleb kuskilt väga sügavalt ‒ äärmiselt kummastav. Lehvitasime talle rõõmsalt ja naersime kaasa.