Reliktid

Minu maja all asub raamatupood. Nii nagu Kirjanike Majale kohane ongi, isegi kui tegu pole enam sellesamaga, mis nõukogude aastakümnetel, vaid antikvariaadiga, mis avati alles mõni aasta tagasi. Seal on, muidugi mõista, palju raamatuid, peamiselt eesti keeles, kuid on ka ingliskeelseid väljaandeid ja venekeelseid pildiraamatuid. Poes saab ka maha istuda ja automaadikohvi rüübata. Turistid leiavad sealt endale postkaarte ja kirjamarke, muusikaarmastajad vanu vinüülplaate. Ühes nurgas seisab aga kaks riiulit raamatutega, mis on iseäranis ära näperdatud ja kapsaks loetud – see on poe saksakeelsete raamatute osakond.


Seni avastamata aardeid sealt küll ei leia, seda mitte. Raamatupoe müüja Maiu Varner saab isegi veidike pahaseks, kui poodi astuvad saksa turistid ja uurivad, kas siin pole ehk müüa mõnda hästi säilinud linnaplaani 18. sajandist või mõne baltisaksa aadliperekonna kirjapärandit. Ta vastab seepeale, et sellised asjad peavad olema muuseumis, mitte poeriiulitel ning seepeale kaotab enamik kundedest saksa raamatute vastu ruttu huvi.

Sellest on muidugi natuke kahju, sest nende raamatute seltsis saab veeta tõeliselt nauditava ja mõtliku tunnikese.

Esimese hooga torkavad silma säärased veidrad pealkirjad nagu Majapidamiste reovee-puhastusseadmed ja asula reovee kasutus (1938), Fotograafia ja reproduktsioonitehnika aastaraamat 1911. aasta kohta (1911) või Metsa majandamise õpetus (1943), tuletades meelde, et niisama hästi kui kõik baltisakslased kuulusid haritud kõrgkihi hulka.

Peale selle leidub pühendusi, mis selgitavad kaunis ilukirjas, kes keda ja mille puhul on raamatuga meeles pidanud. Näiteks on keegi saanud leeri puhul raamatu vaimuliku mõtteluulega, meheõele on kingitud kokaraamat ning romaani Aastavahetusel Nöddebo pastoraadis (1884) tiitellehel seisavad read: „Minu kulla-kallile Galjale väikese märgina, et meenutan teid sõpruses ega unusta teid. Vana Hessinka.“ Ehk on see raamat viimane asi, mis tuletab meelde nende daamide südamesõprust …

Tillukesed kleebised ja templid viitavad raamatute kunagistele omanikele ja müüjatele: „Vandeadvokaat E. R. Koch, Reval“ on tutvunud raamatuga Ameerika ja amerikanism (1927), „Emil Treufeldi Pärnu Raamatu-ja noodikaupluses“ oli saadaval ajakiri Õngesport (1933). Eks inimesed käisid ju varemgi hea meelega kalal ja hankisid teavet uusimate õngeritvade ja kalahaiguste kohta. Ka Kuidas mängida tennist (1927), Terrassiaiandus ja eesaiad (1922) ning mõningad raamatud kudumise ja laulmise kohta on reliktid elu tollest küljest, mis kujutas endast toonagi lõbusat ja banaalset argipäeva. (Jälle meenub mulle Renata, kes mängis nii meelsasti Olafiga tennist.)

Eriti hästi meeldib mulle raamat Kodu ja köök, mis on ilmunud 1901. aastal Riias. Raamatu algusse ja lõppu jäetud tühjad lehed on ilusa puhta käekirjaga tihedalt täis kribitud mitmesuguseid retsepte: kõrvitsasupi retsept, pirukataigna retsept, apelsinimahla retsept ja okroška (vene kurgisupi) retsept. Aastate jooksul on sellesse käsiraamatusse sattunud nii mõnigi soustiplekk.


Kõige lõpuks avastan hulganisti Itaalia-teemalisi kaarte ja brošüüre, mille on 1930. aastate alguses välja andnud Itaalia Turismiamet. Itaalia Riviera, Põhja-Itaalia järved, By mail motor coach to Italy … Vihikukeses, mis kannab pealkirja Suve- ja sügispuhkused Itaalias on pilt Merano linna panoraamvaatega ja selle all kiri: „Esimene reis Itaaliasse ei jää kindlasti ainukeseks, sest kes on kord Itaaliat näinud, igatseb sinna ikka ja jälle tagasi.“ Soovin selle brošüüri kunagisele omanikule postuumselt, et tema esimene reis teoks sai.