Päev Haapsalus – 1. osa

Nüüd olen ära käinud ka Haapsalus. Külaskäik sai jällegi teoks pühapäevase väljasõidu raames ja kiire võrdlusena olgu öeldud, et Haapsalu on üsna Pärnu moodi, ainult et külahõngulisem ja seetõttu õdusam.

Haapsalu on kuulus õhkõhukeste sallide poolest, mida seal valmistatakse. Sellise salli kude peab olema nii peen, et sall mahub läbi sõrmuse. Kui ses väikelinnas jalutasime, leidis parasjagu aset tänavafestival ja programmi osana toimus ka kudumisvõistlus. Joonise järgi kudumises võttis mõõtu oma kakskümmend daami, noorim osaleja oli vaevu 16 täis ‒ julgegu veel keegi öelda, et käsitöö on midagi vanaemade jaoks.


Haapsalu hiilgeaegu meenutab raudteejaam, kus rongid kahjuks enam ei peatu, küll aga bussid. Kui raudteejaam 1907. aastal valmis sai, võis Haapsalu kiidelda sellega, et seal asub Euroopa pikim katusega kaetud perroon (214 meetrit). Haapsalusse suunduv raudteelõik suleti 1990. aastate keskpaiku, sealtpeale on Tallinnast saabuvate rongide lõpp-peatuseks Riisipere. 2004. aastast saadik pole isegi enam rööpaid, jäänud on vaid raudteemuuseum ja paar vana vedurit.


Oma endisest tähendusest on vähem minetanud Kuursaal ja rannapromenaad. Seal naudivad külastajad praegugi heegeldatud laudlinadel kohvi ja kooki ning patseerivad mõõdetud sammul uniselt loksuva vee ääres. Väikeste heledate puumajade kohal troonivad aga kaitsvalt piiskopilinnuse varemed. Omal ajal kuulus linnus mitme sajandi kestel Saare-Lääne piiskopkonnale.

Ratas, mille selga saab istuda kahekesi

Rentisin hiljuti koos oma õega tandemjalgratta ja me väntasime minu lemmikranda Paljassaare poolsaarel. Oli augustikuine, mõnusalt tuuline ilm, merel olid suured lained, et hüppa aga üle, ja päike muudkui paistis. Ometi jääb mulle see pärastlõuna meelde eelkõige tänu inimestele, keda me Kalamajas ja Koplis kohtasime.

Kõigepealt tuli meile vastu väike tüdruk oma vanaemaga. Kui ta meid nägi, tegi ta suured silmad ja ütles seejärel tõsiselt ja üldsegi mitte eriti kõvasti: „Super!“ Varsti pärast seda kõnetas meid pargipingil istuv vanem abielupaar: „Kuidas sellist jalgratast küll kutsutakse?“ Siis näitas meile näpuga kolm jõnglast ühteaegu: „Emme, vaata!“ Mootorrattur, kes meist mööda sõitis, vajutas korraks tuurid põhja, kamp poisse, kes pidas muruplatsil pikniku, hüüdis, et läheksime istuksime nende seltsi. Kui meil tuli aga ratast väikesest künkast üles lükata, küsis kaks naist, ise sama vanad kui meie: „Kuidas küll sellise ratta selga saab?“ Sedasi, ütlesime, lendasime sadulasse ja jätkasime teekonda, jättes puumajad selja taha, mööda kultuurikilomeetrit edasi, lastes kella ja vongeldes jalakäijate vahelt läbi. Kõige toredam ja meeldejäävam oli aga üks juhtum bussipeatuses. Pingil istus keskealine naine kulunud T-särgis, jalge ees mitu plastikkotti. Ta näeb meid, justkui ehmub, ja hakkab valju häälega naerma, sellist pugisevat naeru, mis tuleb kuskilt väga sügavalt ‒ äärmiselt kummastav. Lehvitasime talle rõõmsalt ja naersime kaasa.

Mõtteblokk

Algab järjekordne päev ja ma ei ole jälle midagi veebipäevikusse kirjutanud. Tunnen sellest juba puudust ning minu peas on tekkinud mõtteblokk, sest viimastest päevadest oleks nii palju kirjutada. Kas või rõõmust tandemrattaga sõitmisel või Haapsalu idüllilistest vaadetest. Kuid praegu koosneb minu linnakirjutajaelu hoopis teistsugustest ülesannetest ja kogemustest kui tavaliselt. Seisan Deutsche Welle teleprogrammi tarvis kaamera ees tagahoovides ja muuseumides ja istun kaamera ees kohvikutes ja keeran - kaamera ees - teinekord viis korda ümber sama tänavanurga. Kes ootab täna õhtul uut postitust, võiks ehk parem telekat vaadata: kell 22.30 näitab ZDF saatesarjas „Ida iludused“ filmi, mis räägib Tallinnast.

Eelreklaam: portreelugu raadiojaamas Deutschlandradio Kultur

Kas soovite teha homme ennelõunal väikese pausi? Mis arvate, kui kuulaks õige kella 10.50 ja 11. 00 vahel kümme minutit raadiot ? Nimelt on sel kellaajal raadiojaama Deutschlandradio Kultur saatesarjas „Profil“ eetris minust väike portreelugu. Salvestasime selle juunis, kui grupp inimesi Berlin-Brandenburgi ajakirjanike liidust külastas kultuuripealinnu Tallinna ja Turut ja sai ühel õhtul kokku ka minuga. Pärast eetrisolekut on saadet veel mõnda aega võimalik kuulata aadressil www.dradio.de. Head kuulamist!

Reliktid

Minu maja all asub raamatupood. Nii nagu Kirjanike Majale kohane ongi, isegi kui tegu pole enam sellesamaga, mis nõukogude aastakümnetel, vaid antikvariaadiga, mis avati alles mõni aasta tagasi. Seal on, muidugi mõista, palju raamatuid, peamiselt eesti keeles, kuid on ka ingliskeelseid väljaandeid ja venekeelseid pildiraamatuid. Poes saab ka maha istuda ja automaadikohvi rüübata. Turistid leiavad sealt endale postkaarte ja kirjamarke, muusikaarmastajad vanu vinüülplaate. Ühes nurgas seisab aga kaks riiulit raamatutega, mis on iseäranis ära näperdatud ja kapsaks loetud – see on poe saksakeelsete raamatute osakond.


Seni avastamata aardeid sealt küll ei leia, seda mitte. Raamatupoe müüja Maiu Varner saab isegi veidike pahaseks, kui poodi astuvad saksa turistid ja uurivad, kas siin pole ehk müüa mõnda hästi säilinud linnaplaani 18. sajandist või mõne baltisaksa aadliperekonna kirjapärandit. Ta vastab seepeale, et sellised asjad peavad olema muuseumis, mitte poeriiulitel ning seepeale kaotab enamik kundedest saksa raamatute vastu ruttu huvi.

Sellest on muidugi natuke kahju, sest nende raamatute seltsis saab veeta tõeliselt nauditava ja mõtliku tunnikese.

Esimese hooga torkavad silma säärased veidrad pealkirjad nagu Majapidamiste reovee-puhastusseadmed ja asula reovee kasutus (1938), Fotograafia ja reproduktsioonitehnika aastaraamat 1911. aasta kohta (1911) või Metsa majandamise õpetus (1943), tuletades meelde, et niisama hästi kui kõik baltisakslased kuulusid haritud kõrgkihi hulka.

Peale selle leidub pühendusi, mis selgitavad kaunis ilukirjas, kes keda ja mille puhul on raamatuga meeles pidanud. Näiteks on keegi saanud leeri puhul raamatu vaimuliku mõtteluulega, meheõele on kingitud kokaraamat ning romaani Aastavahetusel Nöddebo pastoraadis (1884) tiitellehel seisavad read: „Minu kulla-kallile Galjale väikese märgina, et meenutan teid sõpruses ega unusta teid. Vana Hessinka.“ Ehk on see raamat viimane asi, mis tuletab meelde nende daamide südamesõprust …

Tillukesed kleebised ja templid viitavad raamatute kunagistele omanikele ja müüjatele: „Vandeadvokaat E. R. Koch, Reval“ on tutvunud raamatuga Ameerika ja amerikanism (1927), „Emil Treufeldi Pärnu Raamatu-ja noodikaupluses“ oli saadaval ajakiri Õngesport (1933). Eks inimesed käisid ju varemgi hea meelega kalal ja hankisid teavet uusimate õngeritvade ja kalahaiguste kohta. Ka Kuidas mängida tennist (1927), Terrassiaiandus ja eesaiad (1922) ning mõningad raamatud kudumise ja laulmise kohta on reliktid elu tollest küljest, mis kujutas endast toonagi lõbusat ja banaalset argipäeva. (Jälle meenub mulle Renata, kes mängis nii meelsasti Olafiga tennist.)

Eriti hästi meeldib mulle raamat Kodu ja köök, mis on ilmunud 1901. aastal Riias. Raamatu algusse ja lõppu jäetud tühjad lehed on ilusa puhta käekirjaga tihedalt täis kribitud mitmesuguseid retsepte: kõrvitsasupi retsept, pirukataigna retsept, apelsinimahla retsept ja okroška (vene kurgisupi) retsept. Aastate jooksul on sellesse käsiraamatusse sattunud nii mõnigi soustiplekk.


Kõige lõpuks avastan hulganisti Itaalia-teemalisi kaarte ja brošüüre, mille on 1930. aastate alguses välja andnud Itaalia Turismiamet. Itaalia Riviera, Põhja-Itaalia järved, By mail motor coach to Italy … Vihikukeses, mis kannab pealkirja Suve- ja sügispuhkused Itaalias on pilt Merano linna panoraamvaatega ja selle all kiri: „Esimene reis Itaaliasse ei jää kindlasti ainukeseks, sest kes on kord Itaaliat näinud, igatseb sinna ikka ja jälle tagasi.“ Soovin selle brošüüri kunagisele omanikule postuumselt, et tema esimene reis teoks sai.

Laupäev, sisseostupäev

Pilt on tehtud Balti jaama turul. Päike käib juba mõnda aega madalamalt, kuid ta kingib meile vilju, mis ta valmida lasi.

Tuvide viis

Pilt on tehtud hommikuse jalutuskäigu ajal Toompeal. Ühel katusel istus kakskümmend seitse tuvi. Kuus lendas minema. Veel kuus lendas minema. Esimesed kuus tulid tagasi. Ka teised kuus tulid tagasi. Ja seal nad kõik kakskümmend seitse jälle istuvad. (Või umbes sedamoodi.)