Jun 17, 2011

Unetuna Tallinnas

Olin joonud liiga palju kohvi, jäänud liiga kauaks lugema Sofi Oksaneni romaani ja kui ma polnud kella veerand kolmeks öösel ikka veel unne suikunud, ei tasunudki see enam vaeva. Väljas polnud ikka veel või siis nüüd enam tõeliselt pime ja nii istusingi veel tunnikeseks arvuti taha, veidi enne kella nelja läksin välja, et nautida Toompeal päikesetõusu.

Jätnud paar ööklubi ees tolgendavat purjus kuju kiiresti selja taha, jõuan üles Toompeale, seal valitseb suur vaikus, üksnes lehed sahisevad tuules. Mulle on alati meeldinud mõistatada, kus täpselt päike end üle horisondi upitab. Enamasti panen üksjagu mööda. Ja siis ta ilmub, helepunane ja kaunis, upitab end Viimsi poolsaare tagant nähtavale. Üks laev saabub sadamasse, tekk pidulikult tulesäras. Kajakad ja pääsukesed saadavad oma hõiked hommikutaeva poole ja aegamööda kallavad päikesekiired Laia tänava katused üle kuldse valgusega.

Kui vaatemäng on läbi, saan jutule Janeki ja Ankoga, kes istuvad sealsamas pehmetes tugitoolides. Nad tähistasid päikesetõusu pudeli punase veiniga ning kui see on peaaegu tühi ja maagiline meeleolu hajub, räägime maast ja ilmast. (Kuna me ei jõudnud eesti keelega kuigi kaugele, tuli peagi välja, et ma oskan vene keelt. See, et noor naine Münchenist räägib vene keelt, avaldas neile säärast muljet, et nad kraamisid suure vaimustusega välja ka oma keeleoskuse, mis omakorda äratas minus lapsepõlvemälestuse, ema kohkunud silmad, kui kolmeaastane põnn teatas: „Ma armastan Leninit!“)

Ma ei ütle ära kutsest hommikusöögile. Sõidame ratastega mööda inimtühje tänavaid kastanite alt läbi bensiinijaama, kust ostame kuivanud mandli-croissante. Anko keedab kohvi ja seejärel istume kolmekesi rõdul, kastame saiakesi kohvi sisse ja räägime reisimisest, eesti naljadest ja kanala ehitusest ‒ kella kaheksani hommikul. Siis pöördub igaüks tagasi oma toimetuste juurde.

Jun 15, 2011

Eile

Eile oli juuniküüditamise 70. aastapäev. Lipud olid langetatud poolde masti või heisatud leinalindiga. 1941. aasta ööl vastu 14. juunit said Eestis, Lätis, Leedus, Bukovinas ja Bessaraabias alguse Nõukogude Liidu esimesed massiküüditamised. Ka Riias oli lipud pooles mastis, nagu kuulsin oma vanematelt, kes saabusid eile Riiast Tallinnasse.

Tallinnas algasid vahistamised kella ühe paiku öösel, inimestele jäi tund aega, et pakkida oma asjad, Kopli rongijaamas seisid ootel loomavagunid. Juuli alguseni kestnud küüditamise käigus viidi Eestist Nõukogude Liidu siserajoonidesse 10700 inimest.

Vabaduse väljakul seisid eile loomavagun ja veoauto. Kahjuks ei saanud ma vagunist pilti teha, sest mul polnud fotoaparaati kaasas ja tormasin ühelt kohtumiselt teisele. Aga ega foto polegi peamine, oluline on hetk.

Selles hetkes oli vaikset mõtisklust, õudu ja leina. Loomavagun oli ilmunud Vabaduse väljakule nii äkitselt. Viibisin sealsamas päev varem ja eile olin üsna varakult liikvel, nii et vagun ilmus tõepoolest üle öö justkui eikusagilt. Vagunist kostis hääli. Inimesed ei läinud sealt niisama mööda, vaid pöörasid koguni teelt kõrvale, et vaguni juures seisatada. Nad lugesid infotahvleid, asetasid vaguni kõrvale suvelilli, vahetasid mõtteid. Ostsin ka lille ja panin maha, ettevaatlikult.

Täna on vagun jälle kadunud.

Jun 11, 2011

Toomkirik

Kõigist Tallinna kirikutest avaldab mulle enim muljet Toomkirik. Siin on mineviku vaim nii selgelt tajutav, et tahaks vaat et hinge kinni hoida. Väljastpoolt vaadatuna särab Toomkirik valge ja puhtana, sees moodustavad sellele kontrasti baltisaksa aadlisuguvõsade arvukad puidust vapp-epitaafid ja kenotaafid. Sünge ja võimsana ripuvad nad seintel ja meenutavad kunagisi Toompea isandaid. Vapp-epitaafid on pühendatud inimestele, kes on leidnud kirikus viimse rahupaiga. Kenotaafid meenutavad neid väärikaid koguduse liikmeid, kes pole kirikusse maetud.

Tänu hilisemale valmimisajale on kenotaafid epitaafidest tunduvalt paremini säilinud, helkides kuldselt valguse käes. Tuhmunud vapp-epitaafid, mille kirjad on enamjaolt loetamatud, kütkestavad mind aga võrratult enam. Võimu sümbolid: vapid, kotkad ja rüütlikiivrid on puidust hoolega välja nikerdatud. Mulle näib, otsekui välgataksid kiivri vaatepilust rüütli silmad, mis mind sealt jälgivad.

Kiriku puupinke ääristavad pea inimesekõrgused külgseinad, nii et iga pink moodustab omamoodi kupee, millesse saab siseneda väikese ukse kaudu. Mulle on räägitud, et Eestis ei taheta eriti teada, mis naabril teoksil. Kes siia maha istub, võib teiste inimeste kohalolu rahulikult unustada ning juurelda selle üle, kas naabrid mõtlesid 200 aasta eest samadele asjadele kui tänapäeval.

Jun 9, 2011

Mis puutub turismi

Pildilolev plakat teatab: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“. Sõnum ei ole nähtavasti seotud asjaoluga, et plakati üles riputanud inimene eelistaks pärlikeesid. Pigem on kasu teadmisest, et piprapihv on üks soomlaste lemmikroogi. Ja kuna Helsingi asub vaid 70 kilomeetri kaugusel ning soomlased reisivad meeleldi nädalalõppudel lõuna poole, on piprapihv paljude restoranide menüüs. Merevaigu ja matrjoškadega rõõmustavad suveniiripoed aga kõigi turistide südameid, kes otsivad kingituseks „tüüpilisi“ Ida-Euroopa meeneid.

Nende teadmistega võib plakatil väljendatud mõttetera tõlgendada mitmeti. Võib-olla kuulub sõnade autor nendesinaste inimeste hulka, kes tunnevad, et vanalinnal pole nende eluga enam mingit pistmist. Seda ütlevad siin paljud. Et vanalinnas on kõik nii kallis, et neil polegi enam tahtmist minna linna kohvikusse, et nad parema meelega sõidaksid suvel üldse Tallinnast ära.

On võimalik, et piprapihvi-põlgur paneb pahaks pealiskaudsust, millega paljud turistid oma reisi sihtpunkti suhtuvad. Ka minul on tulnud ette hetki, mil tahaks pead raputada. Näiteks hiljuti juhtusin pealt kuulama ühe saksa abielupaari vestlust. Mõlemad olid kuuekümne ringis, naine pildistas Niguliste kirikut. Mees naisele: „Sa pildistad kogu aeg ainult kirikuid.“ Naine vastu: „Seda küll, aga midagi muud siin ju pole. Ainult Niguliste ja Oleviste.“

Eks see ole ilusate linnasüdamete saatus, et väljaspoolt tulnud külalised kipuvad neid kohalikelt röövima. Ja ilmselt on turismi saatus jäädagi pahatihti pealiskaudseks. Tegu on teatud mõttes dilemmaga, muuta seda olukorda tegelikult ei saa. Kirja: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“ alla on keegi teine tundmatu inimene kritseldanud küsimuse: „Aga mida siis?“. Sellele veel vastust pole.

Kaks päeva Tartut (järg)

Minult on küsitud, kuidas näeb välja suudlevate tudengite purskkaev: vaat selline!

Jun 7, 2011

Kaks päeva Tartut- teine osa

Nagu kuu aega tagasi Tallinnas, nii on ka praegu Tartu puhul tegu vaid esimeste muljetega, mis ma pärast paari siin veedetud päeva endaga kaasa võtan. Ometi ei saa ma teisti kui pean Tartut kohe Tallinnaga võrdlema.

Nii Tartus kui ka Tallinnas asub toomkirik künka otsas ja seepärast kannavad mõlemad paigad saksa keeles sedasama nime: „Domberg“. (Eesti keeles on nimed erinevad: Toompea ja Toomemägi, kusjuures „mägi“ on mõistagi küngas. ). Toompea oli Tallinnas aastasadu ülalinn, mille müüride taha varjusid rikkad ja mõjuvõimsad. Veel tänapäevalgi distantseerub ta oma kõrgete müüride ja uhkete fassaadidega all-linnast ja mõjub, alt vaadatuna, kuidagi ligipääsematult.

Tartus ei ole seesugust sotsiaalsete kihtide ranget ruumilist eraldatust kunagi eksisteerinud, kaupmehed ja aadlikud elasid teineteise kõrval linnamüüri sees. Tartu Toomemägi meenutab mõnd romantismiajastu maali. Vana punastest tellistest kiriku varemeid ümbritseb lainjate küngaste ja kaskedega maastik, kõrges rohus looklevad kitsad jalgrajad. 19. sajandi lõpul maastikku siin ja seal tõepoolest veidike kohendati, et see vastaks ajavaimule: kanti kokku väikseid künkaid, kujundati grott, ehitati paar sillakest. Kui jalutada mööda põimunud teeradu, kohtab kõiksugu pronksi valatud suurkujusid. Puude roheluses sammub Eesti rahvuskirjanduse alusepanijaid, luuletaja Kristjan Jaak Peterson, Karl Ernst von Baer, kes avastas imetajate munaraku, istub tugitoolis ja juurdleb millegi üle.

Tallinna kesklinnas seesuguseid suurkujude skulptuure sama hästi kui ei leia. Osalt on põhjuseks see, et nõukogude ajal võeti pealinnas maha ja hävitati rohkem mälestusmärke kui provintsis. Ennekõike on aga Tartust võrsunud enam kuulsaid mehi kui Tallinnast. Samal ajal kui Tartu Ülikool rajati aastal 1632, ei olnud Tallinnas kuni 20. sajandi alguseni ühtki kõrgkooli.

Ka on huvitav võrrelda kaht mõlema linna kuulsaimat mälestusmärki. Tallinnas meenutab monumentaalne Vabadussõja võidusammas võitlust Eesti iseseisvuse eest aastatel 1918-1920. Tartus seisab suudlev tudengipaar vihmavarju all, lastes end purskkaevu veel muretult märjaks kasta.

Tartu on vaimu ja ideede linn. Tallinn on võimu ja tegude linn. Poliitikud, ärimehed, kultuuritegelased…tänini on nii, et peaaegu kõik riigi juhtkujud on õppinud Tartus. Tartu inimesed ütlevad, et sealne elutempo on rahulikum kui Tallinnas. See sobib Emajõega, mis voolab läbi linna. Tallinn asub Läänemere ääres ja on aknaks maailma.

Ilmselt pidigi see nii minema, et Tallinn saatis oma linnakirjutaja kõigepealt Tartusse.

Jun 6, 2011

Eelreklaam: Balti tund raadios

Veel enne kui ma Tartust Tallinna poole teele asusin, andsin linnakirjutaja projekti teemal intervjuu „Balti tunni“ toimetajale Albert Casparile. Homme õhtul saab siis Radio Weser.TV raadioprogrammi vahendusel kuulda, mida ma talle rääkisin. Nimelt on seekordse „Balti tunni“ fookuses aprillis Berliinis toimunud üritus, mille korraldas Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum. Seal arutasid teiste seas kunstiajaloolane Krista Kodres, Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Mart Laanemäe, ajaloolane Karsten Brüggemann ja endine Tallinna Goethe-Instituudi juhataja Mikko Fritze teemal „Traditsioon ja internet“. Ka seda vestlust saab „Balti tunni“ saates kuulata. Lisainformatsiooni leiab aadressilt http://infobalt.blogspot.com/.

Raadiosaadet saab kuulata Bremeni piirkonnas sagedusel 92,5 ja kaablivõrgus sagedusel 101,85. Samuti on saadet võimalik kuulata reaalajas Radio Weser.TV koduleheküljel http://www.radioweser.tv/index.php?id=33&L=1. Saade on järelkuulatav internetiaadressil www.baltische-stunde.de.