Pildilolev plakat teatab: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“. Sõnum ei ole nähtavasti seotud asjaoluga, et plakati üles riputanud inimene eelistaks pärlikeesid. Pigem on kasu teadmisest, et piprapihv on üks soomlaste lemmikroogi. Ja kuna Helsingi asub vaid 70 kilomeetri kaugusel ning soomlased reisivad meeleldi nädalalõppudel lõuna poole, on piprapihv paljude restoranide menüüs. Merevaigu ja matrjoškadega rõõmustavad suveniiripoed aga kõigi turistide südameid, kes otsivad kingituseks „tüüpilisi“ Ida-Euroopa meeneid. Nende teadmistega võib plakatil väljendatud mõttetera tõlgendada mitmeti. Võib-olla kuulub sõnade autor nendesinaste inimeste hulka, kes tunnevad, et vanalinnal pole nende eluga enam mingit pistmist. Seda ütlevad siin paljud. Et vanalinnas on kõik nii kallis, et neil polegi enam tahtmist minna linna kohvikusse, et nad parema meelega sõidaksid suvel üldse Tallinnast ära.
On võimalik, et piprapihvi-põlgur paneb pahaks pealiskaudsust, millega paljud turistid oma reisi sihtpunkti suhtuvad. Ka minul on tulnud ette hetki, mil tahaks pead raputada. Näiteks hiljuti juhtusin pealt kuulama ühe saksa abielupaari vestlust. Mõlemad olid kuuekümne ringis, naine pildistas Niguliste kirikut. Mees naisele: „Sa pildistad kogu aeg ainult kirikuid.“ Naine vastu: „Seda küll, aga midagi muud siin ju pole. Ainult Niguliste ja Oleviste.“
Eks see ole ilusate linnasüdamete saatus, et väljaspoolt tulnud külalised kipuvad neid kohalikelt röövima. Ja ilmselt on turismi saatus jäädagi pahatihti pealiskaudseks. Tegu on teatud mõttes dilemmaga, muuta seda olukorda tegelikult ei saa. Kirja: „Ma ei taha piprapihvi ega merevaiku!“ alla on keegi teine tundmatu inimene kritseldanud küsimuse: „Aga mida siis?“. Sellele veel vastust pole.
Posts
0 Kommentaar(i):
Post a Comment