Pika ja Pühavaimu tänava nurgal seisab uhke maja. Selle fassaad on kaetud ookerkollase krohviga, aknaid raamivad valged äärised ja nende kohal on kaarjad viilud. Esimesele korrusele viib väike trepp ja oledki astunud sisse martsipanituppa, mis kuulub Kalevi šokolaadivabrikule. Paremat kätt müüakse vitriini taha välja pandult hõrke kompvekke. Vasakul istub Külli Mihkla ja maalib ingelliku kannatuse ja täpse käega martsipanikujukesi.
Külli on õppinud graafikuks ja tegeles aastaid tarbegraafikaga. Kui tema töös hakkas üha enam ja enam võimust võtma arvuti, pööras ta moodsale tehnikale selja ja vahetas hiire jälle pintsli vastu. Mõnda aega töötas ta portselanimaalijana, aga viimased kaheksa aastat on ta kastnud pintslit toiduvärvi sisse, joonistades päevast päeva paljudele väikestele loomakestele armsaid nägusid. Koerad, ahvid, kassid, linnud, kalad, kilpkonnad ‒ vaateakendel on esindatud pea kõik loomaliigid.
Suurem osa neist ligikaudu 200 vormist, mille abil magusast mandlimassist saavad armsad kujukesed, on 19. sajandist pärit originaalid. Tol ajal kuulus maja baltisaksa juurtega Studede perekonnale, kelle Pikale tänavale rajatud martsipanitootmine oli tõeline edulugu. Need hõrgud maiustused olid sedavõrd kuulsad, et nendega varustati omal ajal isegi tsaari õukonda Peterburis. See ajaloojärk leidis lõpu 1939. aastal baltisakslaste „ümberasustamisega“, kui Eestist lahkus teiste hulgas äri tollane omanik Alexander Reinhold Stude.
Ka pensionil olles on 79-aastane Otto Kubo martsipanitoa hea haldjas. 56 aastat tagasi alustas ta kondiitritoodete vabrikus „Kalev“ tööd keemikuna, seejärel oli ta rohkem kui 30 aastat kesklaboratooriumi juhataja, hiljem peadirektori asetäitja välissuhete alal. „Kalevi“ vabrik, mis kannab seda nime aastast 1948, loodi 1940. aastal, kui Pika tänava äri natsionaliseeriti ja liideti mitme teise kondiitritööstusettevõtte ja magusatootjaga.
Otto Kubo räägib suurepäraselt saksa keelt, ta väljendusviis on rafineeritud ja ta kõneleb aeglaselt, et leida sobivaid väljendeid. Ta õppis saksa keelt poisikesena oma vanaemalt, kes oli pärit baltisaksa-rootsi perekonnast. Seepärast on Ottol alati eriti hea meel, kui martsipani saladuste vastu tunnevad huvi saksa keelt rääkivad külalised. Ta astub tagatoast müügiruumi ja annab selgutusi kõigi nende aarete kohta, mis ta on aastate jooksul kokku kogunud: vanad reklaamkuulutused ajalehest „Revalsche Wöchentliche Nachrichten“, martsipaninukuke, mille kinkis 1935. aastal pulmadeks peigmees oma väljavalitule, poe ülesvõte aastast 1924, mis kujutab uhket Studede perekonda koos klientide ja töötajatega tähistamas ettevõtte juubelit.
Martsipanitoa endisi sakslastest omanikke ei jõudnud Otto Kubo tundma õppida, sest oli 1930. aastatel selleks veel liiga noor. Seevastu kohvikut Maiasmokk, mis kannab veel praegugi sedasama nime, mis toonagi, ja selle maitsvaid kooke, mäletab ta väga hästi. Ka ei ole ta unustanud kohviku vaateakende väljapanekuid, mis olid terve linna kauneimad. Iseäranis jõulude ajal vahtis väike Otto pikalt nina vastu akent, sest see, mida ta nägi klaasi taga, oli imelisest imelisem: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Okasroosike, päkapikud ja terved karjad põhjapõtru.
Suvisel pööripäeval avaldasin oma ajaveebi saksakeelses versioonis muistendi „Koit ja Hämarik“. Arvan, et see on Saksamaal võrdlemisi tundmatu. Tõlkisin loo eestikeelses Wikipedias leiduva teksti põhjal saksa keelde ja jutustasin ümber. Minu eesti keele õpetaja Eva oli mul selle juures abiks. (Aitäh, Eva!)
Posts
