Kõigest, mida leidub Kalamajas

Kalamaja on Tallinna vana eeslinn, saksa nimega „Fischermaie“. Ta tekkis arvatavasti 13. sajandil. Selles sadamast lääne pool asuvas eeslinnas ei elanud üksnes kalurid, vaid ka madrused, lootsid, voori- ja veomehed. Igaüks, kes saabus Revalisse laevaga, leidis end kõigepealt sellest asulast. Külalisi ootasid ees kõrtsid ja lõbumajad.

Kalamaja ‒ see on kõik ühel ajal. Toredalt restaureeritud majad ja imeilus puitarhitektuur, armetud barakid ning lagunevad hooned. Hoole ja armastusega kujundatud aiad, priimulad õitsemas jalgraja ääres, sõstrapõõsad. Pastelne kollane, helesinine, rootsi punane, laimiroheline ning pruun ja hall. Juugendstiil ja funktsionalism. Vana surnuaed, kus pole hauakive, sest need võeti nõukogude ajal maha. Selle aja mälestusmärgina ka stalinistlikus stiilis hoone ‒ pompoosne kultuurikeskus. Kontserdid. Montessori lasteaed, peened restoranid ja disainipoed. Ja väikesed müügiputkad trammipeatustes. Ahjukütte ja värskelt niidetud rohu lõhn. Boheemlaste kodumaa: siin juuakse teed ja mitte kohvi. Vanad suitsuahjud, korstnad, mahajäetud laevatehas. Kultuurikilomeeter, mille on vaimustunult omaks võtnud jalgratturid ja jalutajad. Rohelised muruplatsid pikniku pidamiseks, rihma otsas jalutavad koerad, laulvad linnud.

Kalamaja ‒ neil päevil minu lemmiklinnaosa.